Teisipäeval, 11.09.2012 kell 16.00 avab VANO ALLSALU (1967) Draakoni galeriis isiknäituse „Unepaanika“.
Vano Allsalu lõpetas 1991. aastal Eesti Kunstiakadeemia maali erialal, esimese isiknäituse korraldas juba aastal 1984. Hetkel töötab Allsalu maali dotsendina Eesti Kunstiakadeemias ning õppejõuna Sally Stuudio kunstikoolis. Allsalu on Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse liige. Tema teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Panga kogudes ning mitmetes erakogudes Eestis ja välismaal.
Vano Allsalu on peamiselt tuntud kui jõulise ja isikupärase käekirjaga maalija, kelle tugeva vormiüldistusega, peamiselt abstraktsena käsitletud tööd puudutavad riivamisi ka figuratiivsust. Viimaste aastate loomingus käsitleb kunstnik peamiselt kujutamise ja mittekujutamise piire ning tähenduse tekkimise küsimusi, Allsalu loomingu teemadering ulatub loodusstiihiatest mütoloogiliste konstruktsioonide ning meeleseisunditeni, puudutades seejuures nii intiimselt isiklikku kui ka tõlgendusi kultuurilisel ja sotsiaalsel väljal toimuvast. Allsalu „avameelset suhestumist post-ajastu maalijale jäänud võimalustega“ rõhutanud kunstiteadlane Eha Komissarov ütles kunstniku eelmise näituse „Öine Ikaros“ (galeriis Vaal, 2008) saateks: “Rohkem kui kunagi varem on põhjust rääkida Allsalust kui meie ainsast Kandinsky-tüüpi lüürilise ekspressionismi esindajast. Leida lüürikale talutavat kohta meie küünilisel ja primitiivsel ajal pole lihtne ettevõtmine.”
Käesoleval näitusel tegeleb Allsalu süviti pigem dramaatiliste allhoovustega, pakkudes vaatajale senisest tumedamaid meeleolusid ja brutaalsemat pintslitööd, loobumata samas tunnuslikuks kujunenud tundlikust värvikasutusest ning jättes eluõiguse ka melanhoolsele, kohati morbiidsega põimuvale sensuaalsusele.
Vano Allsalu: „Töötan hilistel tundidel, kui maailm puha magab. Maalimine on minu öine häire. Pimedus on mu sees. Minu pea kohal undavad kui kauged hävitajad, kui korjel mesilased kaheksa päevavalguslampi. Iga kord nagu esimest korda seisan tühja lõuendi ees. Kliiniliselt puhtas valgusvoos üritan teha sisselõikeid oma meeltesse, mälestustesse, nägemustesse.
Pildi pinnast saab neelukoht, purskeala, ohutsoon, lahinguväli, orgiajärgne segipaisatud tuba. Mind köidab maalimise leebe raev, minnalaskmine ja tagasitulek. Ja vaimustab hetk, mil varjatud olnu on äkitselt ilmsi. Peale tööd magan rahutult, mu aju üritab maletajana teha õiget käiku laual, kus nuppudeks on kujutluspildid – ent kaotab viimaks ikka nimetule ja kujutule vastasmängijale.
Unes on mul mõned sala-ateljeed – aastate eest mahajäetud paigad, kuhu ekslemise järel mingitel hämaratel tänavatel jõuan. Tunnen ära keldriruumi seisnud õhu, millesse on kodeeritud värvilõhna elemente, näen tolmuga kaetud lademetest küünitumas tuttavaid asju. Tunnen nukrust ja erutust. Teen tule pliidi alla. Vahel märkan, et tuli juba põleb – ent hoopis maja pööningul, leekide nilpsates talasid. See leegitseb üha, ent maja ei põlegi ära.“
Näitus jääb avatuks 22. septembrini 2012.
Samaaegselt „Unepaanikaga” on avatud ka sellega suhestuv Vano Allsalu isiknäitus „Igati“ („Every Way“) Haus galeriis (11.09.-19.10.2012).
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.