Lavastuse kujundus toetub suuresti looduskeskkonnale, mis tagab loomulikku atmosfääri. Kuivõrd oli võimalik kasutada sealset (tehis)looduslikku ruumi ja millisel määral tuli sellele ise uut juurde konstrueerida?

Kaponiir meenutab oma kujult lavaruumi koos rõhutatud perspektiiviga. Seejuures on see ehitatud kaldenurga all, nii et saab kõndida mööda seinu. Külgseinad, aksid põõsaste kujul ja horisont – kõik oli olemas ja loodusel juba väga osavalt viimistletud. Mida veel tahta! Seega, konstrueerida tuli minimaalselt, mis muidugi ei tähenda, et töömaht oleks olnud väike. Vastupidi, tekitatav uus pidi sulanduma loomulikku vabakäelisesse looduskeskkonda. Kasutasime võimalikult palju ümbrusest pärit taimi, kohalikku pajuvõsa ja murumätast, Raadi vanade pärnade puitu, kive. Sinna juurde ehitusmaterjalina punast savi. Tõsteti pinnast, toodi vesi, ehitati „hooned”. Meeskond oli väike, aga väga pühendunud, töötati jõuvarude piiril. Selle eest suur tänu kõigile.

Kas teile tundub tagantjärele, et lavastuse looduskeskkonda toomine seadis pigem piiranguid või soodustas see hoopis uute ideede teket?

See seadis positiivses mõttes piiranguid, aitas välja sõeluda lavastust toetava. Näiteks naiste kostüümid tõukusid otseselt looduskeskkonnast: need on inspireeritud pinnasekihtidest, geolõigetest Eesti eri paigus. Viljakas must muld, happeline muld, sinisavimuld, punasavimuld, liivakivi, paene pinnas – igal oma iseloom, nagu ka naistel, kes neid kleite kannavad.