Ado Lille 80.juubelile pühendatud näituse avamine on Pärnu Uue Kunsti Muuseumis
6.septembril kell 12:00.
Ado Lille näitus “Maalid 2005-2012” on Uue Kunsti Muuseumis avatud 6. septembrist 7. oktoobrini 2012.
Ado Lill. Maalid 2005-2012
2000. aastatel toimus Ado Lille maaliloomingus oluline pööre, kui tema senini valdavalt abstraktseisse teoseisse ilmus figuur. Kuraator Harry Liivranna sõnutsi teadvustas Lill end 2007. aasta Tallinna Kunstihoone isiknäitusel juba eeskätt figuratiivse maalijana. Seni oli Lille looming justkui jagunenud kaheks: tema ühiskonnakriitiline, (seksuaal)fantaasiate ja aktigraafika oli figuratiivne, abstraktne maal aga põhines analüütilisel värviteoorial. Selle kõrval oli Lill järjekindlalt viljelenud iganädalast aktistuudiumi juba viis aastakümmet. 2000. aastate keskel oli ta aktijoonistamises saavutanud enesekindluse, mis võimaldas tal astuda otsustava ja pöördumatu sammu. Graafika oli ennast tema jaoks ammendanud, aktistuudimist sai aga lähtekoht eksklusiivselt aktile keskendunud maaliloomingule.
Lille maalide ainestikuks on erootiline naisakt. Oma viimase aja loomingus püüab ta mõtestada aktimaali kui maskuliinset ja heteroseksuaalsele mehele suunatud žanri. See on varjamatult modernistlik ja fallotsentristlik temaatika, mis feministidest kriitikute arvates keskendub naisekeha kui meeste imetlusobjekti eksponeerimisele luksusobjektina. 19. sajandi algusest alates on modernistliku aktimaali tunnuseks olnud selle eksklusiivsus. Aktimaalide peamiseks klientuuriks olid rikkad kodanlased, kes suutsid endale lubada sensuaalseid pilte nn kõrgetes stiilides. Lille on aga huvitanud 19. sajandi aktimaalijate intiimsemad teosed (pms joonistused, skitsid ja kavandid), millel oli hoopis piiratum publik. Tema inspiratsiooniallikaks on olnud ka 19. ja 20. sajandi vahetusel tegutsenud poeedi Pierre Louÿs’ luule, milles sageli ülistatakse lesbilist armastust.
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis eksponeerib Lill viimase seitsme aasta loomingut. Välja on pandud kuusteist suureformaadilist üksik- ja paarisakt-kompositsiooni aastatest 2005-2012. Lille omapärasest maalitehnikast ja värviimperatiivist tulenevalt on naisakti käsitlus veidi tavapäratu ja kohati isegi primitiivne. See lisab töödele maskuliinset jõulisust ja rõhutab nende erootilist sugestiivsust. Lillele omane erakordselt peen värvitunnetus ja kompositsiooni taotluslik nihestatus on loetavad ka käesoleva näituse tööde komplektist.