Halastamatut mannetust ja vaimuvaesust kroonis saatejuhtide Alari Kivisaare ja Kirsti Timmeri enesestmõistetav veendumus, et kui Savisaarele juba naine autosse istus – mis sellest, et tema töökoha läheduses –, siis endastmõistetavalt läks ta sellega magama.
Rohkem tähelepanu vääris Anu Saagimi kommentaar, et poliitikud on prostituudid, kes peavad alati suhu võtma kui kästakse, s.t laskma end pildistada ükskõik kus ja kuidas. Seda täiendas teine kommentaar: poliitikud on nagu kriminaalid, sest nad hoiavad omavahel kokku. (Sel juhul on ka kõik loovisikud kriminaalid, sest neil on oma loomeliidud.) Siit moraal: Eesti riiklus on rämps, mis tuleb kaotada. Mis mõtet on riigil, mille eesotsas on kriminaalid ja prostituudid? Teine saade püstitas otsese küsimuse: kas Nõukogude Eestis oli elu parem? See väide sai Hermann Simmide ja Arnold Oksmaade ühise bloki toel ka 57protsendilise toetuse. Osa väidetest, näiteks see, et nõukogude ajal oli vorstis rohkem liha, ei vääri kommentaari. Märksa kõnekam oli keskealise eesti mehe lause: „Mina olin nõukogude korraga väga rahul, sest see oli kõva”.
Kindlasti see nii oligi.
Kellele on kasulik kõva kord, s.t vabaduse puudumine? Loomulikult orjadele resp. orjameelsetele inimestele. Mutrike ja ori – need on antud kontekstis sünonüümid. Mõlemad ihkavad kõvemat piitsa ja valusamaid suuraudu. Kuid, mis teha, demokraatia põhialus võrdse kohtlemise printsiip välistab selle.
Veel huvitavam oli vanema naise argument: nõukogude ajal sai ta palka, nüüd peab aga pensionist ära elama. Sama loogika kohaselt võiksid kõik minuvanused ja kümme aastat nooremadki väita, et Nõukogude Eestis oli sellepärast parem elada, et seal pidasid neid ülal vanemad ja riik, nüüd peab aga ise tööd tegema, et raha saada. Ehk siis: ENSVs oli parem elada, sest siis olid inimesed nooremad. See on juba nii rabav järeldus, et ei kannata üheselt ei riigivastaseks ega rumalaks tembeldamist.
Kolmandast saatest, mille teemaks Evelin Ilvese ennastohverdav võitlus kodumaise tomati tarbimise eest, on vähe rääkida. See jättis halenaljaka mulje, nagu oleks tomat eestlase peatoidus ja põline rahvuslik väärtus, mille hind mõjutab drastiliselt kogu rahva heaolu. Tegelikult on nii, et kui te leiate kas või ühe eesti rahvustoidu retsepti, mis sisaldab tomatit, on tegu jämeda võltsinguga. Ja veel: maitse üle ei vaielda. Aga kui vaieldakse, mõjub selle pealtvaatamine nüristavalt.
Saade siiski halba muljet ei jätnud, seda tänu ekspertide targale jutule. Küll ei saa ma aru, mis loogika kohaselt oli Ilveste toetusprotsent helistajate seas otsekohe 85 ja miks see edaspidi enam märkimisväärselt ei muutunud? Näiteks ETV „Foorumis” kõiguvad protsendid esialgu, kui hääletajaid on vähe, suurema amplituudiga, kuid mida rohkem hääli lisandub, seda pisemaks võnked jäävad. Tuleb eeldada, et Evelinile ja Toomas Hendrikule anti momentaalselt nii meeletu hulk poolthääli, et seejärel tekkis stagnatsioon. Kas tõesti presidendikantselei mainekujundajate ennastohverdav töö?
Reedeks oli tegijate nädala ramm ammendatud ja kõik, kes sõna said, kinnitasid kenasti ühel häälel ja vagal meelel, et isegi kuni 0,5% joobega ei tohiks autorooli istuda. Diskussiooni ei tekkinud, mistõttu kogumulje jäi tunduvalt kahvatum, kui esimese kolme saate alusel oleks eeldanud. Kohtu asemel nägime laulukoori kokkuharjutusproovi.
Näib, et „Omakohus” on tõusva trendiga saade. Selle parim külg on juba viidatud sisu lai varieerumine: täiesti erineva kaaluga teemapüstitus ja üllatav tulemus. „Foorumis” ja „Vabariigi kodanikes” on see skaala palju kitsam.
Ka võib loota, et oma väljundi andmine riigivastaste ja vaimust vaevatute hordidele tõstab meid ajakirjandusvabaduse poolest maailmas absoluutsele esikohale. See on sangarlik eesmärk, mille nimel maksab pingutada. Londonist jäi ju kuldmedal toomata.