Eestis ei ole saladus, et mitmed varajasele muusikale pühendunud kollektiivid peavad ühtlasi lauljaid koolitama. Pühalepa festivali mõte tundub olevat ka see, et festivali pole tehtud mitte ainult Eestis ehk levinuimal eesmärgil, milleks festivali kunstilise juhi soov kontserte dirigeerida, vaid et anda siinsetele muusikutele võimalus areneda. Kontsertide eel viis Jos van Veldhoven EMTAs läbi avalikud proovid, kus lihviti publiku silme all Scheini virtuoosse ja retoorikaküllase partituuri detaile. Proovides osalenud lauljad Taniel Kirikal, keda ehk oleme harjunud seostama Vox Clamantisega, ning Hele-Mall Leego, kes astub üles solistina ning laulab Eesti Filharmoonia Kammerkooris, nautisid koostööd dirigendiga. Kirikali sõnul on Veldhoven „äärmiselt erudeeritud. Ta lahkab Scheini teost mitmetahuliselt: muusikaliselt ja, kuna muusika on tekstist läbi põimunud, siis ka tekstiliselt, pöörab tähelepanu afektidele, Veldhoveni töötäpsus on hämmastav”. Leego lisas, et Veldhoven „oskab lauljat emotsiooni kaudu õigele teele juhtida ja sõnumi kaudu saab muusika õige värvi”.
Pühalepa Kammerkooris laulsid ka EMTA ning Haagi ja Amsterdami muusikakõrgkooli tudengid, mis loob pinnase jätkuvaks rahvusvaheliseks koostööks. Teose instrumentaalpartiid esitasid vajaliku tunnetusega kogenud muusikud Tõnu Jõesaar (viola da gamba), Ene Salumäe (orel) ning Robert Staak (teorb). Jos Van Veldhoven tunnustas tegijate püüdu leida värskeid ideid ning julgust esitada Eestis vähem tuntud muusikat, kuigi Scheini teos on omas ajaloolises kontekstis silmapaistev ja tuntud. Siiski kiputakse kontserdikavu kokku panema teostest, mis juba helisevad peas, ning oodatakse kontserdil ka varasemast tuttavat interpretatsiooni. Kui ootused ei täitu, kipuvad inimesed pettuma. Tundub, et seekord oli publik avatud. Kui inimestega hiljem kõnelesin viitasid nad sellele, et muusika kõrval nautisid nad Veldhoveni põhjalikke selgitusi Scheini teose kohta.
On isegi üllatav, et kellelgi pole tärganud ideed algatada Erkki-Sven Tüüri festival. Ei saaks öelda, et Tüüri muusikat Hiiumaal üldse ei kuule, kuid on tore, kui helilooja loomingut fookustatumalt esitletakse. Küllap on ka maailmatasemel muusikat kirjutaval heliloojal, kes on näiliselt nii hõivatud, selliseid ideid, mida ta veel ei ole saanud kusagil realiseerida. Sestap võib arvata, et Pühalepa festivali ja Tüüri koostöö alles hakkab ennast järgmistel aastatel ilmutama.
Esimese festivali aegu korraldati autorikontsert helilooja varasema perioodi kammermuusikast, kavas Klaverisonaat, „Conversio”, „Dedication” ja „Arhitektoonika nr 2”, esitajaiks noorema põlvkonna interpreedid Theodor Sink (tšello) ja Johan Randvere (klaver), Kaia Voitka (viiul) ning Margus Parind (klarnet). Tüür ütles kontserdi järel, et temal on peahelilooja seisundi üle siiralt hea meel ning laiemalt mõeldes on tal „tohutult hea meel sellest, et niisugune väike koht nagu Hiiumaa kannab tegelikult välja mitu suvist festivali ning et kõikidele kontsertidele jagub publikut. „Mulle teeb suurt rõõmu see, et mõningad ettekandele tulnud teosed olen kirjutanud selles eas, milles on tänased mängijad. Kaldun arvama, et nende sünniaasta number on suurem kui minu laste oma. See sisendab minusse lootust ja tahtmist edasi toimetada. Erinevalt popmuusika mainstream-nähtustest, mis kõnetavad ainult teatud hetkes teatud seltskonda, ületab selline kammermuusika põlvkonnad. Luua sildu, mille vahel käib loominguline liiklus erinevate kultuuride ja põlvkondade vahel, on mulle alati rõõm olnud.”