Kui eelmiste aastate varjualuste puhul on ehk olnud kõige meeldejäävam nende skulpturaalne efektne vorm, mis pakub metsarajal ootamatut silmailu, siis „Laas” on oma olemuselt natuke praktilisem – see võiks kuskil rannakarjamaal olla täitsa tore ja isegi vajalik.

Seitsme aasta jooksul on Pedaspeale neid vahvaid ehitisi loodud, selle aja jooksul on mõnest toonasest tudengist juba õppejõudki saanud. Varjualuse ehitamine on tore traditsioon ja tudengitele nagu väike malev, kus õpitakse tegema koostööd ja saadakse üksteist tundma.

Pedaspeale on kerkinud seitsme objektiga arhitektuuripark, kus käib kahjuks väga vähe külastajaid. Vägisi tikub pähe mõte kaunile rannamaastikule kerkivad varjualused linna poole suunata: kuhugi parki, kuhugi väljakule, kuhugi, kus rahvas neist rohkem rõõmu tunneks. Ajutiste ehitiste püstitamine, nagu selgus „LIFT 11” käigus, ei olegi nii raske ettevõtmine. Ja ajutised need tudengite installatsioonid on: esimene varjualune „Giik” ei pidanud tänavu enam loodusjõududele vastu ja murdus pooleks. Tõsi, liikuva objektina on sellel ka kõige raskem püsida (seekord parandatakse paviljon veel ära). Arhitektuuritudengite praktikaossa võiks aga lülitada ka arhitekti kutse kõige ebameeldivama poole ehk asja-ajamise: lubade taotlemise, linnajuhtkonnale seletamise ja kooskõlastamise. Tallinn, Pärnu, Tartu – tehke oma pakkumine! Üks vahva pidevalt muutuv arhitektuuripark kuluks mõnda igavasse linnaparki küll ära. Laiema reklaami üle rõõmustaksid kindlasti ka selle ettevõtmise toetajad Keskkonnainvesteeringute Keskus, Eesti Kultuurkapital ja Puuinfo.