Pealelend. Sven Karja

2 minutit

Õnnepalu „Vennas” köitiski osalt tänu ehedale hiiu keelele. Tegu on monoloogivormis kirinäidendiga: üks osapool ehk siinolija, üks kahest vennast, on Hiiumaal, teine vendadest Ameerikas. Tegevusaeg hõlmab aastaid 1919–1939 (epiloogis ka 1967), mistõttu kahe venna elulugu laotub laiali küllalt avarates piirides. Kuna suur osa tekstist on autentne, põhineb reaalsel kirjavahetusel, siis ristuvad näidendis dokumentaalne ja fiktiivne alge. Nagu möönis ka autor ise, siis peaks teksti lavastamiseks olema õige mitu võimalust, sest kirjutatud küll monoloogina, on igati mõeldav tuua lavale ikkagi mõlemad vennad. Ideaalne koht lavastusele võiks olla kindlasti mõni Hiiumaa paadikuur. Ehk mõni selle kandi suvelavastuste produtsent korjab idee üles?

Kas saab esile tuua mõned teemad või suundumused, millest kõige rohkem kirjutati?

Sotsiaalne teravus oli täiesti esindatud, paraku ei tõusnud ükski tekst kõrgemale lihtsalt eestlase kurva elu üle ohkimisest. Žanriliselt oli pilt küll igati kirev: esindatud olid nii satiir, estraad, ulme kui ka kommunaalprobleemid ja kultuurilooline isikudraama. Üllatav, et ligemale pool tekstidest oli mõeldud naisnäitlejatele. Siiski on sellest raske järeldusi teha autorite soolise statistika kohta, sest juba kahe laureaadi puhul ei lange monoloogi esitaja ja autori sugupool kokku: Raivo Küti „Kellukavälu” on mõeldud nais-, Eva Samolbergi „Tangent universum” aga meesnäitlejale. Mõistagi leidus ka sedavõrd kõrge abstraktsusastmega tekste, mis võiksid sobida nii mees- kui ka naisnäitlejale, üks originaalsemaid võistlustöid kujutas endast aga monoloogi kartulile. Mis puudutab uudisdraamade lavalejõudmist, siis lisaks „Vennasele” väärib seda kindlasti ka Kristel Leesmendi „Tund aega, et hinge minna” (kindlalt parim naisnäitlejale mõeldud tekstidest), ülejäänud vajavad ehk teatavat „järeltöötlust”. Kõik võistlustekstid on kättesaadavad Eesti Teatri Agentuuris. Loetagu ja lavastatagu!

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp