Sellega on oma roiskumise, sünguse, kooli- ja sõjaväeluulega mingis mõttes eklektiliseks vahemänguks jäänud „Lagunemine”, mis tutvustas juba ka Poeedirahu leski, vältimatus seoses „Leskede kadunud maailmaga” – eriti neis proosateose kohtades, kus loetletakse kõike kadunut ja surnut või kirjeldatakse küla kunagist kaunitari tema peletavas vanaduses katkise, räpase, inetuna. Debüütkogus ei olnud veel mingit juttu leskedest, keda võrreldakse liblikatega ja nimetatakse „minu pruutideks”. Nüüdseks on nood Poeedirahu maist ürgsust kandvad vanad naised saanud omale austava tähelepanu ja ilustatud kangelaste staatuse. Seda mitte niivõrd „Kustutamatutes õhtutes”, kus ringeldakse küll palju tõsimeelsemana ja süveneva eksistentsiaalsusega juba vanade motiivide, pilvede, vihmade, lammaste ja metsade ümber, ent selleski võib juhtuda, et leskede juba hauataguse kõlaga hääl tungib seni enneolematu meie-vaatepunktiga lüürilise mina kõnesse („Kustutamatud õhtud”, lk 25), andes muidu liiga ühetoonilisse ning kergelt kahvatusse tüürivale stabiilsele rahule veidi vürtsi. Siiski ei saavutata uues luulekogus, seni ainsana pühenduseta jäänud Kasemaa raamatus,¹ endist kirglikkust ja hoogu, mis kõik näib seekord olevat koondunud „Leskede kadunud maailma”. Viimases on olmeliste ja maastikuliste detailide toel elu ja surma piiril võnkumine („Pean tunnistama, et seitsmekümneaastased lesed mind nii ei paelugi kui kaheksakümnesed-üheksakümnesed, nemad on juba küpsed, nad vaatavad elule juba sealtpoolt”, „Leskede kadunud maailm”, lk 17) poetiseeritud kauniks ihaluseks, mis omakorda võngub ausa esemeti kulgeva kadunud maastike ning aegade otsingu, fetišismi ja perversse gerontofiilia vahel: „Ainult mina tahtsin neid [leskesid] veel, kammisin nende halle juukseid ja imetlesin neid, unistasin neist õhtuti oma toas, nägin neist unesid” (lk 8).

Ometi algab kõik palju süütumalt ja igasugune meelelisus sündsuse piiresse jääbki, nööril rippuv vanadaamide aluspesu jääb uurijale üksnes „tõeliseks etnograafia pärliks” ning „… et kõike, mida lesed rääkisid, ei kõlba raamatu panna, siis olgu see väljendatud poeetilisemalt: armulõhnasid („Leskede kadunud maailm”, lk 117); poeetilised paisutused, mida Kasemaa luules naljalt ei leia, on nüüd sobilikult esil. „Leskede kadunud maailm” on justkui kenasti raamistatud lapsepõlvelugu, mis algab lausega „Mu lapsepõlv möödus koos leskedega” (lk 7) ja lõpeb kauni kokkuvõttega: „Mu lapsepõlv oli väga õnnelik, sest seal olid veel olemas kõik, keda enam ei ole. Vanaema, lesed … Pole enam neid leski, mu noorusea mängukaaslasi – nad kõik on kadunud. Minna tagasi sinna maale, mida enam ei ole. Seda ma olen alati soovinud. Ma olen püüdnud teda otsida. Vahel tundub, et leian, vahel aga on tunne, et ta on igaveseks kadunud” (lk 173). Lapsepõlveloona on Kasemaa minajutustaja tööd ja tegemised mööndustega võrreldavad Ott Kiluski „Veidrike ja võpatustega”: mõlemad raamistavad ühe poisikese kasvuaastaid, mida varjutab eriskummaline minevikupaine; mõlemad minajutustajad on väikese lapsena kirjeldatavasse kolkalikku maakohta kolinud, mitte seal sündinud; mõlema lapsepõlv on normaalsusest tugevalt hälbiv, kusjuures mõlemad autorid asetavad oma proosa vihjete ning tsitaatide kaudu dialoogi eelnenud luulega. Sellega võrdlus piirneb, sest Kiluski maailm on groteskne, õõvastav ja robustne, Kasemaa aga kirjeldab malbe poeetilisusega oma lapsepõlve helge, õnneliku, idüllilisena, mis, tõsi, pisut ikkagi ka nukravõitu. Kasemaa puhul on lapsepõlv tõepoolest vaid raamiks ning lõpulõiguni jõudes on see lugu vahepeal esiteks ajaliselt ja teiseks isiklikkuselt väga laiali hajunud – „meetodite” taha. Oma proosalised meetodid on ta nimetanud antropoloogilisteks ja etnograafilisteks („Leskede kadunud maailm”, lk 160) ning mõnel pool sisaldabki tekstivoog üksnes esemete loetelusid ja kirjeldusi, umbes viisiga kõik hooga lauale laduda, mida kord kodukandis nähtud ja leskedelt kuuldud. Ja nii saab eesmärgiks miski muu: mitmed ajakihistused segunevad, minevikuline ja olevikuline jutustamisviis põimuvad, mina-hääle omaja näeb kadunud aegu läbi võõraste silmade ning tema piirid hägustuvad, autori jutustusse sekkub minavormis lesehääl. Niisugune võimas tekstivärk põimib tegelikult alguse ja lõpuga raamistatud poisikese loo sisse ühe küla ajaloo avastamise, peamiselt leselugude, aga ka muude objektide, vanade majade ja maastike kaudu.

Kasemaa elustab ja ilustab esiteks leskede argielu, nende edevuse ja meela elurõõmu, samuti tumeda saatuse, ent leskede kaudu elustub ja ilustub ka ühe sisemaa vaikusse hääbunud küla, kus nüüd „Maa on nii tühi, et isegi kukelaulu pole enam Poeedirahus kuulda” („Leskede kadunud maailm”, lk 100), ilus (aja) lugu õitsengust languseni. Ligi sajandipikkune minevik, kuhu kanduma kujutleb end leskede pajatusi kuulates ka minajutustaja, omandab „vana ja turvalise maailmana” õndsa iluaja staatuse, mille puudumine olevikus toidab romantilist igatsust. Nii et Kasemaa (proosa) tegu võib taas pidada enneolematuks pärliks eesti kirjanduses.

1 Nii „Poeedirahu” kui „Lagunemine” olid pühendatud Joonatanile ja rebastele, „Leskede kadunud maailm” on pühendatud Suurele Männile.