Eesti alal oli lõpuks 106 kihelkonda, praegu aga 193 valda ja 33 linna ehk 226 omavalitsusüksust. Talumees jõudis pühapäeviti ka kihelkonna kaugeimast servast keskuse kirikusse, praegu aga räägitakse sageli, et valdade suurenedes tekivad uued ulatuslikud ääremaad. See paradoks viitab tegelikult sellele, et meie omavalitsused ei ole kohalike kogukondade huvisid arvestavad, pealegi on Eesti väga tsentraliseeritud riik. Tsentraliseeritusel on ajaloolised traditsioonid 1930. aastate autoritaarse valitsemise ja mõisa- ning kolhoosikeskse valitsemisprintsiibi aegadest. Selleks, et valdade suurenedes tagada kohalike kogukondade toimimine, tuleb muuta valimissüsteemi. Kui riigi tasemel kasutatakse territoriaalset printsiipi, siis kohalikes omavalitsustes on üks valimisringkond. Selletõttu on volikogudes esindatud ülekaalukalt omavalitsuse suurim keskus, väiksemate kohtade inimestel on aga raske volikogusse pääseda. See võib olla ka põhjuseks, miks kohalikud elanikud on enamasti omavalitsuste suurenemisele ja liitmistele vastu.
Jurist Indrek Leppik (PM 1. XI 2011) küsib otse: „Eesti on ELi liikmesriik, kes lubab endale küünilist kohtuotsuste täitmata jätmist, ja sellega ei kaasne isegi mingit intensiivset dialoogi. Küsin juristina otse: kas me saame Eestit üldse nimetada võimude lahususest lähtuvaks demokraatlikuks riigiks? 16. märtsil 2010 tegi riigikohtu üldkogu otsuse, millest tuleneb riigile kohustus seadusega eristada kohaliku omavalitsuse kohustused, mis on omavalitsuslikud ja mis omakorda riiklikud. Samuti peab riigikogu eraldama kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast. Tänaseni ei ole seda otsust täidetud.” Eesti on ratifitseerinud Euroopa kohalike omavalitsuste harta. Seega on meie riik kinnitanud: „Oleme teadlik, et kohaliku omavalitsuse kaitse ja tugevdamine erinevates Euroopa riikides annab olulise panuse demokraatiale ja võimu detsentraliseerimise põhimõtetele tugineva Euroopa ülesehitamisse”. Tegelikult rikub riik räigelt enesele võetud kohustust.
Eesti põhiseadus sõnastab väga veenvalt ja ühetähenduslikult omavalitsusgarantii: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustab ja korraldab kohalik omavalitsus”. Ainult, mis on kõik kohaliku elu küsimused? Selles puudub kahjuks kokkulepe, sest riik ei täida isegi kohtuotsuseid! Põhiseaduses on ühemõtteliselt jaotatud halduskompetents õiguslikult iseseisvate haldusüksuste vahel ja valitud seega võimu detsentraliseerimise. Tänapäeva Euroopa kultuuris võib detsentraliseerimise ja demokraatia arengu vahele tõmmata aga võrdusmärgi. Demokraatlikud riigid paistavad autoritaarsete ja diktatuuririikide kõrval silma just võimu detsentraliseerimisega.
Omavalitsuste võimalused kohaliku elu üle iseseisvalt otsustada ja tagada kogukonna jätkusuutlikkus ripuvad suuresti ära majanduslikust võimekusest. Euroopa kõige demokraatlikumates riikides on ka kõige detsentraliseeritum võimusüsteem. Põhjamaad on maailma kõige detsentraliseeritumad riigid. Nendes riikides on ka nende ülesannete ulatus maailma üks suuremaid, riigi- ja kohaliku eelarve suhe 50 : 50 või kohaliku eelarve kasuks. Eestis on kohalike omavalitsuste eelarve lisaks omatuludele üha suurenevas sõltuvuses keskvalitsuse rahaeraldistest kas sihtotstarbeliste või siis toetusfondide näol. Põhjamaadel on üksikisiku tulumaks 100% kohalik maks. Meil jääb valdadele ja linnadele ainult väike osa sellest kõige olulisemast tulubaasi allikast. Soomes töötab kohalikes omavalitsustes kaks korda rohkem töötajaid kui riigiametites, Eestis on see suhe neli korda riigiametite kasuks! Omavalitsustele funktsioonide lisamine ja detsentraliseerimine eeldab ka nende iseseisvat fiskaalpoliitikat. Tegelikkus on täiesti vastupidine: majanduskriisi ajal omavalitsuste rahaline iseseisvus Eestis kahanes. Rahandusministeerium on prognoosinud üksikisiku tulumaksust laekuva osa 2008. aasta mahus laekumise taastumise alles 2015. aastaks.
Kuna kohalike omavalitsuste tugevuse peamiseks näitajaks on eelarve, kogusime kokku riigieelarve ja kohalike omavalitsuste eelarve näitajad alates 1996. aastast ning panime ajateljele ka valitsused. Avanev pilt näitab kohaliku eelarve maksimaalset osatähtsust 2001. aastal peaminister Mart Laari valitsuse ajal, sestsaadik on see järjepidevalt vähenenud. Kindlaks riigivõimu tsentraliseerituse kasvuks pöörab trend 2008. aastast. Areng riigi tsentraliseerimise suunas on seda kummalisem, et meil on pikemat aega võimul olnud liberaalse maailmavaatega erakond! Eesti trend on eriti kurb meie naabrite Põhjamaade taustal, kus käib võimu pidev detsentraliseerimine. Kas Eesti valitsuste eesmärk ei ole mitte nagu Venemaalgi võimuvertikaali tugevdamine?
Joonis. Kohalike omavalitsuste eelarve osatähtsuse dünaamika aastatel 1996–2012.