Meil kujunes nüüd eriliseks hoopis see, et vaid ühes kavas ei hüüdnud ükski päris orelivile (Hortus Musicus). Tänu Vox Clamantisele, Orthodox Singersile, Collegium Sinfoniettale ja Collegium Musicalele solistidega ning instrumentalistidele Virgo Veldile, Lembit Saarsalule, Aare Tammesalule, Tõnu Naissoole ja kontratenor Ka Bo Chanile oli värvipalett küllaltki vahelduslik – vaatamata sellele, et oreli kõla prevaleeris üle eelmistestki aastatest. Eks oli ka tipporganiste enam kui tavaliselt – kümmekond väljaspoolt ja kuus omi. TROFi raudvarast tulid taas kohale Peter van Dijk (üheksas kord! Ta käis ka peaaegu kõiki esinejaid kuulamas) ja pariislane Eduard Oganesjan. Jälle kord jõudsid Tallinna 1990ndate esimesel poolel festivali ilmet kujundanud Hans Gebhard Lübeckist ning ka džässilik David Timm Leipzigist, esmakordselt aga ülimalt nimekad Jean-Pierre Leguay Pariisist ja belglane Joris Verdin, samuti itaallane Matteo Galli, kreeklanna Christina Antoniadou ning vene daamid Anna Karpenko ja Dina Ikhina.

Kesk- ja lõunaeurooplased võtsid kaasa põhiliselt omamaise muusika, meie ja venelannad Peterburi Konservatooriumi 150 aasta juubeli auks vene klassikat (ka Tšaikovski, Rahmaninov) ja uuemat (Šostakovitš, Tariverdijev jt). Teise, kuigi mitte selgesti loetava teljena kõlasid eesti helindid Tobiaselt, Südalt, Kapilt (nemadki Pbk „konservatoristid”), Arrolt, Mägilt, Pärdilt, Grigorjevalt ja Uibolt. Ühtekokku esitati ca 90 eri ajastutest pärit helilooja oopusi, nii et spekter vääris mammutüritust kahtlemata.

Avakell Nigulistes kajas juba ise monumentaalselt – preluudium ehk oreliöö neljapäevast kella 21.59 reede hommikuni kella 04.59, päikeseloojangust päikesetõusuni 26.-27. juulil. Täidetud sai seitsmetunnine ajavahemik pooleti muusika, pooleti ekskurssidega kunsti, mõtisklusi arendas Jaan Tammsalu. Muusikat tehti maade kaupa: Uibolt ja Chanilt saksa, van Dijkilt-Kaumannilt hollandi, Trassilt-Jollerilt hispaania, Gallilt-Chanilt itaalia, Oganesjanilt-Eerik Jõksilt prantsuse, Ihhinalt-Karpenkolt vene ning Kasparovitšilt-Uibolt eesti autoritega. Kunstivarasid tutvustas haaravalt Tarmo Saaret. Kuni keskööni jätkus rahvast murdu, tund-tunnilt küll väsiti, kuid lõpuks oli vähemalt hõbedakamber ikkagi veel inimesi täis. Mõtlemiseks: kas ÜKS on palju? On küll, kui meenutada kas või Rolf Uusvälja kunagist juttu kellestki Nigulistes piletita jäänud vene noormehest, kes istus ukse taha põrandale ja kuulas mõlemad kontserdipooled ära.

Muidugi ei jõudnud kaugeltki kõike kuulata, sestap vaid suvalisi muljeid. Van Dijki ja Vox Clamantise AD Missam ja AD Vesperas köitsid isikusetu tõsireligioossusega, mis lihtsalt tõstis su tasahilju maast lahti. Kuid emotsionaalselt suurimaks õnneks pean Pariisi Notre-Dame’i titulaarorganisti, kunagise Messiaeni õpilase, pimeda vanahärra Jean-Pierre Leguay esinemisi. Nigulistes mängis ta saksa ja prantsuse autoreid, ka oma põneva Teise sonaadi II osa, tema lõpulugude Bachi „suure väikevormi” Koraali BWV 654 ning Prelüüdi ja fuuga e-moll BWV 654 – prantslaslik käsitlus mõjusid siinsele põhja-saksalikule kõrvale sedavõrd ergutavalt ja veenvalt, et näib: prantslased tohivad tõepoolest Bachi suurvaimuna üsna omaks pidada. Omaette kaunis oli juba ülesehituselt Leguay kava Jaanis: keskme kujundas polüfoonia peensuses sfääriline improvisatsioon, millesse viis kontrastina Mozart ja mis väljus kontrastsena Haydnisse, nimetet kolme raamis aga Bach Fantaasiaga G-duur BWV 572 ning Prelüüdi ja fuugaga g-moll BWV 535.

Sarnast peeglivõtet kohtasime samuti Uibo ja Tammesalu puhul, kus tsentris asetses Uibo „Bach peeglis”, millelt peegeldusid laiali Bachi Soolosüidi nr 3 osad, seejärel vastavalt Kapi prelüüd tšellole ja orelile ja „Antante religioso” (kahtlemata tema parimad tööd) ning tagatippu õhtut raamivalt Uibo „Apokalüptilise orelisümfoonia” („Apocalypsis Symphony”) äärmised osad (valemina seega Uibo-Kapp-Bach-Uibo-Bach-Kapp-Uibo). Üks esitus äratas minus veel meeldiva tähelepanu: nimelt viisi erilise artikulatsiooniga Oganesjanilt Bachi koraalieelmängus „Au olgu jumalale kõrges” („Allein Gott in der Höh sei Ehr”) BWV 662. Sündis see Bachi galakontserdil, kus üldiselt võis kogeda nii vaoshoitust kui julget virtuositeeti. Timm-Naissoo ja Collegium Musicale lõpetasid oma kontserdiga Jaanis faktiliselt küll TROFi, kuid sisuline lõpp-punkt pandi siiski van Dijki, Oganesjani, Uibo, Klaaspärlimäng Sinfonietta-Collegium Musicale – Kadri Kipperi, Teele Jõksi, Priit Volmeri ja Andres Mustoneniga eelmisel õhtul samas Jaanis. Kontsert päädis Bachi kantaadiga „Issand Jumal on päike ja kilp” („Gott der Herr ist Sonn’ und Schild”) BWV 79.

Olgu see ettekanne õnnistuseks Andres Uibo järgmisele tänavu alustatud perspektiivikale ja maailmas ainulaadsele aktsioonile – Tallinna rahvusvahelisele noorte orelifestivalile, mille nimetusele pandi ulja enesekindlusega kohe ette järjekorranumber „I”. Rahvusvahelise koostöö tulemusena jõudis suure festivali eelõhtuks koos õpetajatega Tallinna 11 noort Moskvast, Peterburist ja Novosibirskist, Tšehhiast ja Saksast kummastki 2, Ahtmest, Tartust, Pärnust, Narvast ja Keilast kokku 9, Tallinnas ootas uusi tuttavaid veel 3 – kokku seega 27 kuue- kuni üheksateistkümneaastast orelihuvilist klaverdajat. Neid asusid juhendama ka niisugused kõrgmuusikud nagu van Dijk ja David Timm. Keskenduti kõikidele orelimängu aspektidele, eeskätt registratsioonile, melismidele, manuaali- ja pedaalitehnikale, iseäranis aga artikulatsioonile ja klahvipuudutusele – oldi ju pianistid ja eriti vene noortel (õpetajatelgi) on orelpilliga kokkupuuted instrumentide vähesuse tõttu piiratud. (Pianistlik manuaalitehnika on Venes teadagi kadestamisväärsel järjel, ent emotsioonid ei ole orelil füüsiliselt otseselt väljendatavad. Sestap oli võõrastav näha, kuidas üks nende tituleeritud pedagoogki tutti võimsusega kaasa minnes emotsionaalselt pedaale „vajutas”.) Noorte kasutuses olid nüüd EMTA pillid, kursused viidi läbi ka kirikutes (erinevad instrumendid!), oreleid sõideti kuulama-vaatama perifeeriassegi. Literatuuri osas tegeldi saksa baroki ja prantsuse klassikute kõrval tänuväärselt ka eesti muusikaga.

Mäletatavasti mängisid 1987. aastal Speyeri konkursieelsel ülevaatusel konkursandid-sellid ja professorid kõrvuti õhtutel. Traditsiooni jätkati ning see omandas suisa sümboolse tähenduse, kui juba avapalvel tõusid orelipulti 11aastane Alian Kundukov Moskvast (Franck) ning 16aastased Martin Škrabka Jaroměřist (Guilmant) ja Arno Gabriel Humal Tartust (Karg-Elert). Omamoodi aruandlusena esines Jaanis orelivespril kogunisti seitse 15–18aastast parimate seast. Ambitsioonil teha Tallinnast (Eestist) orelipedagoogika tsentrum on jumet ja kõlapindagi – igakuine vene ajakiri Muzõka i Vremja (2012, nr 6) lõi juba kella ning ka neli korda aastas ilmuv Organ (2012, nr 2) avaldas ulatusliku usutluse Uiboga. Ka sponsoreid näib jaguvat, vaid ühte – mõnd väikekohvikut vanalinnas – oleks veel vaja, kus seisusest olenemata end pillide kuninga õukondlasena tunda.