Olen viimasel ajal täheldanud selle ajastu muusika vähest ettekandmist Eestis ja tundnud ka seda, et sümfonismist kõneldakse kui väga selgepiirilisest mõistest. Olen kunagiste kaasüliõpilastega ja ka praeguste üliõpilastega rääkinud, kui palju või mida nad teavad Elleri sümfooniatest. Siis on esimene asi, mida mulle öeldakse, et Eller oli väikevormide looja ja Eller ei olnud sümfonist. Tähendab, inimesele on õpetatud-sisendatud eelhoiak. Instrumentalistide mängimisoskused on kolmekümnendatest aastatest kuni tänapäevani väga muutunud. Kõik need strihhid, mida Eller on peale pannud, on selle ajastu märgid. Praegune keelpillimäng on palju mitmekesisem. See tähendab, et muusikud suudavad olla väljendusrikkamad.

Mulle on inimhääl muusika põhi ja kõla tekitamisel läbi inimese on kogu kõlatunnetus väga oluline. Selle ettekandega püüan instrumentalismi koolkonna nn selle aja väljakujunenud strihhide karakteritele leida vahetuma ja soojema maailma. Elleri enda postulaadid olid ikka loomulikkus, loomupärasus, looduselähedus. Ma ei mõtle looduseläheduse all seda, et peaksime merd või männimetsa külastama, enne kui tema muusikat hakkame kuulama, aga kõla loomulikkus looduseläheduse mõttes oli talle mitmeti väga oluline. Seda ma tajusin, kui plaadistasin neid keelpillilugusid Tallinna Kammerorkestriga, ja sellele viitavad ka repliigid Heljo Sepalt, kes on olnud hästi lähedalt tema interpretatsiooniga seotud. Eller just püüab näidata, et see faktuur, mis ta on loonud, ei vaja niivõrd palju juurde ekstreemset, kuivõrd ainult selle harmoonilise maailma täpset ja loomupärast käsitlust. Ja ma arvan, et niisugune helisse suhtumine on kandunud mingil määral ka Pärdi muusikasse. Nii et põhjusi, mille pärast Eller minu repertuaari sai, on mitmeid.

Elleri sümfooniatest tuntakse rohkem esimest, teisi vähem. Millised on olnud sinu enda avastused Elleri puhul sümfonistina neid sümfooniaid ette valmistades?

Dirigendi kõige paeluvam töö – avada uus nägemus. Need kolm sümfooniat kanname ette nii, et kontserdi esimeses pooles tulevad ettekandele esimene ja teine sümfoonia. Teist sümfooniat nimetatakse mõnikord ka Lõpetamata sümfooniaks, sest on vaid üheosaline veerandtunnine tervik. Koos moodustavad need nagu ühe suure sümfoonia, seda võib ka nii kuulata. Esimeses sümfoonias on ka märke tema prantsuse muusika lembusest ja impressionismi poole kaldumisest. See, mis tuli prantsuse muusikast, mõjutas Ellerit palju. Kõlavärvid, funktsionaalharmooniate värvilisus, topelttertside kasutamine ja väga suurte erinevate kõlakobarate ülesehitamine on paljusid selle aja heliloojaid paelunud. Esimese sümfoonia teises osas tajume seda maailmatunnetust. Edaspidi areneb kõik dramaturgiliselt isemoodi. Eller on oma muusikast vähe rääkinud, aga tema mõningad väiksed repliigid on andnud märku sellest, et eks ta Eesti inimese iseloomu väljenda, ja seda ilma heroiseerimata. Nii et need tema kolm sümfooniat kulgevad ühes harmoonilises võtmes, erinevate karakteritega: nagu satuksime inimeste hulka, kes kõik räägivad ühte keelt, aga on väga erineva saatusega. See keel iseenesest on teada, tuntud harmooniates, aga erinevad kõik need mõtted, mis tulevad läbi nende harmooniate.

See, mis mind Elleri sümfooniaid tundma õppides eriliselt köitis, on nende rahulik kulgemine ilma „näitlemata”, ilma suurte efektide vajaduseta. Kõik kulgeb rahulikult ja loogiliselt suursuguseks ja väärikaks muusikaks. Inimestel, kel ei ole probleemi eelmise sajandi alguse helikeele kuulamisega, on palju uut ja huvitavat avastada.

Mainisid ennist, et ega Ellerit väga palju ei esitata. Oleme seda tema juubeliaastalgi tähele pannud. Huvitav, miks?

Siin on mitmeid põhjusi. Levikut takistab nootide kehv trükk ja kütkestavate ettekannete puudus. Kindlasti, mõnele see muusika ei ole piisavalt efektne. Mõnele teisele võib Elleriga töösse sukeldumine tunduda ajaraiskamine selles mõttes, et ei ole menumaailmas kindla peale minek: sellega ei kaasne äratundmise mõnu ning garanteeritud ovatsioonid. Kui võtta tuntud sümfonisti sümfoonia, tead juba selle menu ette. Lisaks ei kuulu ettekande ettevalmistusprotsessi sellisel puhul orkestrantidevahelised dialoogid, on see hea muusika või halb muusika. Nendele interpreetidele, kes tahavad võõrastest asjadest uut lendu tekitada, peab jälle olema mingi huvitav põhjus ja võimalus. ERSO mõistab oma missiooni. Palju sõltub ettekannete hulk kontserdi organisaatoritest, teiselt poolt dirigentidest. Eks seda maailmamuusikat, mis on väga huvitav ja mida keegi ei tea, seda on ju tohutult palju. Igal rahval on tundmatuid andeid palju. Jääb üle lihtsalt loota, et muusikateadlastest üliõpilased tulevikus Elleri sümfooniate harmoonilise analüüsi ette võtavad. Kirjutamist, propageerimist ja avastamist on siin hästi palju. Väga suure töö on kogu Elleri klaverimuusika plaadistamisel teinud Sten Lassmann. See on suur avastus paljudele. Kui palju on Eller loonud!

Eks muusika esitamine sõltu ka nootide kättesaadavusest. Heino Elleri sümfooniate ettekandmise eel olete ette võtnud põhjaliku töö partituuridega. Mis selle tingis?

Elleri looming kuulub Eesti teatri- ja muusikamuuseumile. See tähendab, et kui keegi maailmas tahab näiteks Elleri sümfooniaid ette kanda, siis peab küsima muuseumilt luba. Muuseum saadab seejärel partiid välja ja esitab arve. Siiamaani on need partiid ja partituurid olnud käsikirjalised või nõukogude ajal Leningradi kirjastuse tehtud. Praegu puuduvad korralikult trükitud partiid. Mari Amor on see kena inimene, kes on nüüd kõik kolm sümfooniat löönud kompuutrisse, ning Mart Humal on see, kes on tegelnud korrektuuridega ja täpsustanud versioone, et kõik langeks kokku helilooja originaalmärkustega. Ettekandel võtame aluseks Elleri originaalid.

Nargeni festival lõpeb traditsiooniliselt Pärdi päevadega. Milliseks kujunevad need seekord?

Peateoseks on rahvusvaheliselt tuntud Soome tantsuteatri ERI kontsertetendus „Passio”, mis esietendus 2011. aasta 20. aprillil Turu toomkirikus. Kutsusime nad festivalile Arvo Pärdi soovitusel. „Passio” pealkirja all on koreograaf Tiina Lindfors teinud kompositsiooni viimase õhtusöömaaja temaatikast. Koreograafia alusmaterjal koosneb Pärdi teoste lõikudest: need on vaimulikud heliteosed „Mein Weg”, „Da Pacem Domine”, „In Principio”, „Festina Lente”, „Cantus” ja „Passio”. Kostüümide autor on Erika Turunen ja valguskunstnik Esa Kyllönen, keda peetakse Soome valgustusparkide kuningaks.

Muusikutest saadavad seda etendust Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Nendega me lõpetame ka Pärdi päevad Jaani kirikus Arvo Pärdi sünnipäeval 11. septembril. Festivali lõputeoseks saab olema „Aadama itk”, millega üks päev varem tuleb välja uus plaat ECMilt. See on salvestatud selle aasta alguses Niguliste kirikus. Lisaks esitame kontserdil esimeselt plaadilt koostööst Arvo Pärdi ja ECMiga „Te Deum’i”. Neist kahest suurteosest raamitud kavaga läheme oktoobris ka Mehhikosse muusikafestivalile.

Pärast mõningast distantsi oled viimasel hooajal taas rohkem juhatanud EFKi. Meenub uus Tanejevi kava, esinemine Rootsi festivalil „O/Modernt” ning teil on ka edaspidiseks ühiseid plaane. Milliseid muutusi oled täheldanud koori juures? Millisena näed koori perspektiivi uuenevas ajas?

Ühe kunstikollektiivi jaoks on oluline see, missugune on uue muusika hulk programmides, kas repertuaar täieneb või korratakse palju vana. Selle suhtega ongi kunstikollektiivi areng määratud. Ma arvan, et eks neil ole nii seda kui ka teist. See stiil, kuidas üks kutseline kollektiiv tegutseb, erineb maailmas vägagi. Tihtipeale saab määravaks see, missugune eelarve on riigi poolt kaasa antud. Ma arvan, et EFK on ka ühtepidi nagu sundseisus, et nad ei saa palju kodus töötada … See on keeruline küsimus, eks
iga kollektiiv tegutse temale antud ajas ja tingimustes võimalikult osavalt, nii kuidas suudetakse. Mingi perspektiivi ja iluideaali võib ju näpuga ette näidata, aga olud on need, mis panevad asjad paika. Olude taga on ka juhtimisotsused ja tõekspidamised. Eks selles probleemide ringis tegutse iga kunstikollektiivi juhtkond parimate kavatsustega.

Nargeni festivalil on olnud läbivalt peajooneks eesti muusika, nii vanem kui nüüdismuusika, sh festivali tellimusteosed. Kui suur osa on siin avastustel, riskil, missioonil?

Risk ja missioon – need on kõik dramaatilised sõnad, mille puhul tekib igal inimesel oma ettekujutus. Mina tahaksin kuulajaid suunata, et nad omaksid loomulikku ettekujutust loomingust, mis tekib iga päev meie ümber. See on see, mille poole tahaks Nargeni festivali rohkem pöörata, sest ma arvan, et kõik need „Traviata’d” ja teised suured ooperid, mida kõik inimesed teavad ja kuulavad, ei kao kusagile, need on fantastilised teosed, mille tarvis maailmas on juba olemas rahvusteatrid, festivalid ja kõik muu. Uuem muusika on see, mis meid tõesti huvitab. Kui järgmisel aastal toome välja ühe kammerooperi, mis on Naissaarel sündinud optikust Bernhard Schmidtist, siis see on jällegi niisugune väikene meie enda kultuuri lugu, kuidas ühelt Tallinna-lähedasel saarel tuli ilmale inimene, kes muutis maailma. Tema optika tegi uduse ekraani nurgad selgeks! Libreto ja muusika on kirjutanud inglise-hollandi helilooja Dominy Clements. Seekord siis meie kangelase lugu rahvusvaheliselt loojate kollektiivilt.

Pöördume tagasi eesti muusika juurde. Millisena näed praegu üldisemalt nii oma festivalide kui igapäevatöö kaudu eesti muusika positsiooni Eesti muusikaelus ja Eesti interpreedi suhtumist oma maa muusikasse?

Akadeemias õpetades tekib kõige suurem sisemine pinge just noorte peale mõeldes. Mida nad tegema hakkavad? Millised võimalused neil tulevikus on? Kui näed palju andeid ja näed seda võimaluste ahenemist Eesti kontekstis … näed, kui suur võistlus või isegi võitlus kontserdilavade nimel valitseb igal pool maailmas, siis on ühtepidi soov kaasa aidata, et see lend oleks kõikidel noortel mitmekesisem ja huvitavam. Teiseks on oluline, et see mõttemaailm, millega nad maailmamuusikasse lähevad, oleks väga kirev ja erinev, et ei tekiks ühte juttu ajavaid inimesi liialt palju. Tahaksin, et kõik noored, kes edaspidi hakkavad tegutsema, saaksid kõikvõimalikest ahelatest lahti, et nad ei hakkaks ennast administreerima juba varakult niisugusesse boksi, kus nad jäävad nagu oravad rattasse. Mul on tunne, et väikese kultuuri elujõud ja lend ainult sellistest asjadest sõltubki.