Võistluse lõppvoorus kohtusid Meelis Friedenthal, Andrei Hvostov, Mika Keränen ning Peeter Sauter – tõesti, neli hästi leitud ässa. Omavahel mõõduvõtmiseks siiski ei läinud, kuigi neid kõiki kordamööda küsitlev Mihkel Kunnus sellesuunalisi vihjeid tegi, tõmmates mõtlemapanevaid paralleele poksikunsti ja kirjanduskriitika vahel. (Millest tunneb ära algaja poksija? Sellest, et vastasele, kes sageli juhtub ta sõber olema, näkku virutamise järel ta vabandab.) Aga ega kasiinoski mängita omavahel; igaüks seisab seal üksi, silmitsi saatuse või saatanaga.
Mika Keränen pihtis, miks ta eelistab kirjutada lastele: ta ei usalda täiskasvanuid. Kitši leidub küll ka lastekirjanduses ja paljudele lastele see meeldib. Millises vanuses kujuneb välja irooniataju, pole päriselt kindel; kümneaastasel on see igal juhul olemas. Mõnestki Eesti teemast – näiteks kinnisvaramaffiast – on aga parem kirjutada hoopis soome keeles ja soome lugejale.
Peeter Sauter arutles siiruse ja selle märkamatult poosiks muutumise üle, julgusest üldse kirjutada. Keele ja kirjanduse süvatundmine võib seda teinekord pärssida.
Ka Andrei Hvostov tunnistas, et ajalooharidus ja harjumus tugineda faktidele, millest tal ajakirjanikuna väga palju kasu on, kipub kirjanikutööd segama. Eesti- ja venekeelse elanikkonna seas mäletatakse isemoodi, tema Siberisse küüditatud venelasest isa ei kõnelnud sel teemal kunagi.
Meelis Friedenthali põhjalikud teadmised äratasid kuulajates nii elavat huvi, et juttu oli rohkem Tartu ülikooli ajaloost kui tema enese loomingust – usutavasti inspireeris vestlus küll mõlemaga lähemalt tutvuma.
Ja siis algas autasustamine! Välja anti neli pidulikult raamitud eripreemiat – Friedenthalile Jaan Krossi, Sauterile Mati Undi, Keräsele Aino Kallase ja Hvostovile Tammsaare nimeline. Tema sai ka Tartu Saksa Kultuuri Instituudi ja Laeva kultuurimaja auhinna.
Lõpuks tõmbas muuseumi perenaine Mari Niitra aga vanast riidekirstust välja tõelise harulduse – Juhan Liivi legendaarse, Estonia teatri ehitamiseks loovutatud kuue koopia. Kuub ulatati pidulikult 2012. aasta kirjanikuks valitud Meelis Friedenthalile, kes seda selga proovides küll tagasihoidlikult leidis, et talle on see pisut suurevõitu. Juhan Liivi Klubi avaldas omalt poolt meelehärmi, et Friedenthali looming piirdub vaid mõne õhukese raamatuga; Kristjan Piirimäe laksas võrdluseks lauale „Tõe ja õiguse“ viis köidet, millest soovitas edaspidi kirjanduse hindamisel lähtuda.
Rehetoas, kus asju arutati, püsis mitmeid tunde pinges tähelepanu, aeg-ajalt katkestasid küll keskustelu naerupahvakud või Liivi klubi muusikalised vahelesegamised, äsja niidetud õuemurul hullasid lapsed ja vanade puude all valendas mahakukkunud õunu. Suitsusaun küdes, pärast preemiate kätteandmist pakuti kõigile hernesuppi ja temaatilist torti. Elutunne oli. Pärisjutud tulid hiljem, saunas – ja jätkusid augustiöö tähtede all.
Nõnda – ka nõnda – käib kirjandus.