Ilmneb, et usalduse trendid on üsna stabiilsed. Ilmselt sellepärast sobibki see küsimus indikaatoriks elanikkonna toetuse kohta süsteemi kui sellise toimimisele. Usaldust ei mõjuta erakondlike eelistuste muutumine või aeg-ajalt ka stabiilsetes lääneriikides või isegi väga suure usaldusmääraga Skandinaavias lahvatavad poliitilised skandaalid. Küsimus usalduse kohta näitab toetust riigikorrale. Uuringud2 on näidanud, et usaldus kasvab jõukamates ühiskondades, kus mitteootuspärase käitumise korral on tagajärgedega lihtsam hakkama saada, kuna riskid on paremini maandatud. Suurem jõukus võimaldab nt kodu paljaksvarastamise järel taastada oma elustandardi vähema vaevaga kui vaesemas ühiskonnas. Jõukamates ühiskondades saab endale usaldavat suhtumist lubada. Märgatavalt suurema usalduse poolest eristuvad Skandinaavia riigid, kus on üksikisikut tabada võivate probleemide puhuks ette nähtud pehmema maandumise mehhanismid. Käsikäes üldise jõukusega on ka Eesti ühiskonnas usaldus riiklike institutsioonide vastu pidevalt tõusnud. Siinne näitaja on palju kõrgem teiste endiste sotsialismileeri riikide omast ja ulatub skandinaavialiku usaldusmäära lähedale. Usaldus institutsioonide vastu käib sageli käsikäes: kui usaldatakse parlamenti, siis usaldatakse ka valitsust, erakondi, kohut, meediat. Nii on Eestis ja Põhjamaadel.
Riikide usaldusmustrid on siiski erinevad. Selgelt eristuvad need riigid, kus ei usaldata ei riigiinstitutsioone ega meediakanaleid: Suurbritannia, Hispaania, Kreeka, Itaalia, Malta. Kahe äärmuse, usaldavate ja mitteusaldavate riikide vahele jäävad aga sellised riigid, kus meediausaldus on palju suurem usaldusest riigiinstitutsioonide vastu (endised sotsialismimaad Läti, Leedu, Slovakkia, Rumeenia, Tšehhi), ja suhteliselt keskmise usaldusnäitajatega ülejäänud riigid. On välja käidud mitmeid pessimistlikke prognoose, et usalduse languses on süüdi meedia, kuna toob auditooriumini poliitilisi ja muid skandaale, näitab maailma konfliktiderohke ja ohtliku paigana. Mitmed uuringud aga osutavad, et inimeste meediakasutuse mitmekesistumisega kasvab ka enda kompetentsemana tajumine mis soodustab usalduse kasvu.
Delhey ja Newton on leidnud, et usaldust ei mõjuta niivõrd konfliktide esinemine kui just nende tajumine, see, kuivõrd tõsistena neid ette kujutatakse ja kuivõrd on elanikud emotsionaalselt neist haaratud. Näiteks pronksiöö konflikt eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel tõstis mõneks ajaks usaldamatuse taset. Ajakirjandusel on siinkohal üsna oluline roll jälgida, kuidas üht või teist teemat kajastatakse. Konfliktide võimendamise või nende objektiivselt näitamise korral on tagajärjed erinevad. Kui võrrelda nt mõne Eesti ja Soome päevalehe sisu pika aja vältel, siis on näha, et Soomes on päevaleht läbi kogu XX sajandi hoidnud üleval ja enim kajastanud poliitikaga seotud teemasid. Arutelu ühiselu reguleerivate seaduste, normide, reeglite ja nendega tegelevate isikute üle, on demokraatias võtmetähtsusega. Sageli ei kõiguta usaldust demokraatia vastu mitte see, et ajakirjanduses kajastatakse poliitilisi skandaale, vaid pigem see, kui vaikitakse. On tänuväärne, et eesti ajakirjandus hoidis ka n-ö hapukurgihooajal üleval Silver Meikari artikli tõttu teravdunud arutelu erakondade rahastamise üle.
Meie uuringud ei näita, et kindlate kanalite jälgimine seostuks suurema või väiksema usaldusega.3 Küll võib väita, et koos käivad mitmekülgne meediakasutus ja suurem usaldus. Ilmselt iseloomustab suurem usaldus inimesi, kes on üldiselt aktiivsemad ja kes ka kasutavad intensiivselt meediat, kanalist sõltumata. Igal juhul tuleks selle asemel, et rääkida küünilisuse kasvust ja usalduse kaost, vaadata pilti märksa komplekssemana. Huviga tasub ka oodata novembrikuise Eurobaromeetri uuringu tulemusi, sest Eesti poliitiline kultuur näikse olevat jõudnud demokraatliku poliitikategemise hämaratele piirialadele ning on huvitav, kuivõrd toetab Eesti elanikkond sellist suundumust.
1 http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/eb_arch_en.htm
2 J. Delhey, K. Newton, Who Trusts? The Origins of Social Trust in Seven Nations. WZB, 2002.
3 TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi ja Saar Polli 2011. a uuring „Mina, maailm, meedia”, kus küsitleti 1510 Eesti elanikku u 800 küsimuse alusel.