Sellega, kuidas saavutada olukord, kus ühiskonnaliikmete elu mõjutavad otsused tunduksid enamusele legitiimsed, see tähendab vastuvõetavad ja arusaadavad, isegi siis, kui need sisuliselt neile ei meeldi, tuleb palju rohkem vaeva näha kui seni on nähtud. Lihtsustatud lähenemine, mille kohaselt enamus otsustab ja vastuolijaile ei püütagi midagi selgitada ega nende tuge otsida, maksab lõpuks kurjalt kätte. Ehkki siingi pole asjad nõnda lihtsad kui pealt paistab: näiteks riigikogus huvigruppide vahel kokkuleppimist nii, et ühes küsimuses eelistatakse suurema solidaarsuse pooldajate seisukohta ja vastutasuks teises asjas parempoolsete seisukohta, on tihti sõimatud lehmakauplemiseks. Või on kirutud erakonda, kes on valmis teistsuguste huvide esindajatega milleski kokku leppima, oma aadete tallamise ja valijate reetmise pärast.
Kahjuks ei ole avalik arvamus kuigi järjekindel. Viimastelgi nädalatel on kuulda olnud, et oleks ju kena, kui iga erakond oleks oma valijate eest väljas, ei sammugi tagasi, jäägu või valitsus moodustamata ja eelarve tegemata. Teise suupoolega öeldakse, et vaja oleks laiema toetuspinnaga läbimõeldumaid otsuseid. On ainult kaks võimalust: kas kõik ühiskonna liikmed ja nende esindajad annavad ühistes huvides veidi järele, kusjuures otsus ei kuulu üleni kellelegi, vaid mingis osas kõigile ja on sestap loodetavasti legitiimne, või siis on kõvakäeline enamuspõhine valitsemisstiil, kus sisulist legitiimsust ei otsitagi. Pole loogiline korraga tahta või halvustada mõlemat.
Margus Ott: Üksikisikute ja kollektiivi toimimisrežiime saab hinnata selle järgi, kui suurt mitmekesisust, muundumist ja paindlikkust need võimaldavad. Üksikisiku eripärastumine on ühiskonna eripärastumine ja ühiskonna eripärastumine on üksikisikute eripärastumine – need käivad käsikäes. Kui räägime poliitikast, siis üks põhiline probleem on kogu aeg olnud see, kuidas mahendada võimu, kuidas taas liikuma lükata tekkinud võimukänkrad? Kui võim koondub liiga suures ulatuses ja pikaks ajaks ühte kohta, siis pärsib see ühiskonna ja selle liikmete võimete teostamist, nende mitmekesistumist ja uuenemist.
Nagu Pierre Clastres Lõuna-Ameerika traditsiooniliste ühiskondade varal on näidanud, on põhiline mure olnud see, kuidas hoida lahus majanduslikku ja poliitilist võimu. Traditsioonilistes väikeühiskondades on need pöördvõrdelised: poliitiline võim saadakse majanduslikust võimust loobudes (olgu potlatch’i vaatemängulises vormis või lihtsalt seeläbi, et pealik saadud kingitused otsekohe edasi jagab – vrd. „Nukker troopika”). Ja varanduse kogunedes kahaneb isiku poliitiline mõju, s.t seotus-seostatus-sidestatus kogukonna teiste liikmetega. Traditsioonilises ühiskonnas ei tähenda poliitiline võim kunagi absoluutset võimu: pealik ei saa käskida ega keelata, vaid ta peab veenma (siit poliitika seos sõnaosavusega). Ainsaks erandiks on sõjakäik, selle vältel oli juhil täieline võim.
On oluline silmas pidada poliitilise võimu geneesi, selle ajaloolisi avaldumisvorme, kuidas ühed võimu reguleerimise mehhanismid on lakanud toimimast (kogukonna kasvuga kaasneb majandusliku ja poliitilise võimu koondumise tendents) ja kuidas nende asemele on leiutatud uusi (nt. preestrite ja sõdalaste võimu dialektika indoeurooplastel või valitseja ja ametnike võimupinge hiinlastel jt). Demokraatlik riigikorraldus läheb selles suhtes teistest tunduvalt kaugemale. Esiteks pihustatakse võim n-ö ruumiliselt aatomiteks (indiviidideks, kodanikeks) ja ajaliselt hoolitsetakse võimuklompide kiire ülessulatamise eest (Ateena ametid valiti vist aastaks).
Tänapäeva demokraatia aga ei pärine geneetiliselt Vana-Kreeka demokraatlikest linnriikidest, vaid monarhide nõuandvate kodade laiendamisest (nii et monarh ise lõpuks üldse ära langes) ja selle baasiks polnud enam ei antiiksed ega uusaegsed linnriigid (ei maksa unustada, et kõige pikemaajalisem vabariik on olnud Veneetsia), vaid rahvusriigid. Uudse võimumahendamise aluseks on militaarvõimu allutatus tsiviilvõimule (just sõda on absolutismi taimelava) ning täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahusus ja üksteise reguleerimine-tasakaalustamine.
Kui võtame poliitilise süsteemi mõõdupuuks võimude mahendamise, mis loob eeldused mitmekesisusele ja muundumisvõimele, siis ei saa ütelda, et demokraatia oleks praegu haigem kui varem. Tema ees seisavad uued väljakutsed ning vanad võimumahendamismehhanismid ei pruugi enam toimida. Ometi näib see olevat täiesti loomulik ja spontaanne kuvand, et demokraatia ise ongi peaaegu kogu aeg kaootiline ja haige. Võimu mahendamise mõttes on demokraatia kindlasti tervem kui teised „klassikalised” riigikorraldusviisid aristokraatia/oligarhia ja monarhia/türannia.
Kuid juba puhtalt süsteemiteooria järgi ei pruugi võimu mahendamine atomiseerimise ja ajutistamise kaudu tähendada suuremat mitmekesisust, vaid see võib hoopis kaasa tuua süsteemi lihtsustumise. Küsimus on selles, et süsteemi (ühiskonna) keerukuse juures ei tule arvestada ainult suhete arvu ühel tasandil, vaid suhtetasandite eneste arvu.
Kui räägime näiteks immigratsioonist (riiklikul tasandil), siis seda ei saa käsitleda jah/ei, hea/halb positsioonilt. Kui keeratakse täiesti kinni inimeste liikumine üle piiride (olgu ühes või mõlemas suunas), määratakse riik stagnatsiooni ja mandumisse. Igasuguse piiriregulatsiooni kaotamise korral võidakse homogeniseeruda oma naabrusega ehk terviksüsteem (inimkond) lihtsustuks. Tasandieristused ja hierarhiad on seega süsteemi keerukuse seisukohalt hädavajalikud, aga on põhimõtteliselt erinevaid viise nende tekkimisel. Vana aristotelliku skeemi järgi tekib keerukus niimoodi, et aktiivne vorm või idee vormib passiivset ainet. XX sajandi käsitlused emergentsist, iseorganiseerumisest, „korrast-kaosest” aga näitavad, kuidas keerukus tekib n-ö seesmiselt, iseenesest, „ainest endast”, ilma globaalse juhtiva arukuseta. Ühiskonna ülesanne ei pea olema nende põlistamine, sest see kahandab ühiskondlikku mitmekesisust, muundumisvõimet ja paindlikkust, s.t nõrgestab ühiskonda, vaid nende mahendamine, mis teeb süsteemi mitmekesisemaks, nüansseeritumaks, tugevamaks. Nii et rohmakamate erinevuste alt saaksid välja tulla peenemad. Ühiskonna tasandil oleks naiivne arvata, et kui kõrvaldada mõned pikalt püsinud eristused ja hierarhiad, saab ühiskonnast lihtsam, ilma eristuste ja vahedeta homogeenne mass („kui naistele valimisõigus anda, siis kaob igasugune tõsiseltvõetav poliitika”) või see omandab suvalised eristused („kui lubada homoabielusid, siis hakkavad varsti oma õigusi nõudma pedofiilid, nekrofiilid, zoofiilid ja muud sellised”).
Millise kriteeriumi alusel me hindame, millised eristused on mõttekas kõrvaldada ja milliseid pole või teisiti öeldes, milliseid eristusi soodustada ja milliseid mitte? Minu meelest on hea soodustada kehaliste ja vaimsete võimete mitmekesisust sportimise, muusika, teaduste, kirjanduse jpm kaudu ning mitte soodustada eristusi varanduslikul, seisuslikul, religioossel vms alusel. Kriteeriumiks on siin aeg, õigemini ühiskondlik vägi, mis aegamööda avaldub, kasvades või kahanedes. Kui naistele anti valimisõigus ja võimaldati neile mitmekesisem osalus ühiskondlikus elus, siis rikastusid Euroopa ühiskonnad märgatavalt. Kui lubada lapsepilastamist, siis ühiskond vaesestuks, sest lapsele tekitatakse püsitrauma kogu eluks).
Igatahes tuleks see küsimus püstitada ajaliselt: mis hakkab juhtuma? Üldistatult öeldes: küsimus pole ühes või teises ühiskondlikus vormis kui sellises (sh demokraatia), vaid selles, millised protsessid on selle tootnud, milliseid kalduvusi-tendentse see soodustab – leida oleviku seest üles minevik ja tulevik, valmikute seest geneesiprotsess ja generatiivsus. Oluline on üle vaadata ühiskondlik (või mis tahes muu) väli, sulatada üles päranduseks saadud kalgendised, et järele katsuda nende tootmisvõimsus.
Mida näete praeg
uste demokraatia probleemide taga? Kas üleilmastumist, neoliberaalset tehnokraatiat, poliittehnoloogiate võidukäiku, finants- ja ärimaailma ülemäärast mõju, riigiüleste moodustiste nagu EL kasvuraskusi või midagi muud?
M. O.: Demokraatia seisab kogu maailmas uute probleemide ees. Seda on ajaloos juba korduvalt juhtunud, et ühed võimumahendusmehhanismid enam ei toimi hästi ning on vaja leiutada uusi. See on tõepoolest seotud üleilmastumise, neoliberaalse tehnokraatia, finants- ja ärimaailma ülemäärase mõju ja rahvusvaheliste korporatsioonidega. Demokraatia ja võimumahendamise küsimusi ei saa enam lahendada ühe riigi sees, vaid seda tuleb teha üleilmselt. Rahvusvahelise poliitika subjektid pole ainult riigid vaid ka majanduslikud raitkonglomeraadid, mille ees võivad võimetuks osutuda isegi kõige võimsamad riigid. Nende mahendamisega ei saa hakkama ka ühe riigi kodanikud, vaid siin on vaja rahvusvahelist koostööd. Ja mitte enam „kõigi maade proletaarlased, ühinege”, vaid „kõigi maade inimesed, ühinege” – kus „tavalised inimesed” on tähenduses „99%”, mis jällegi ei tähenda lihtsalt neid, kes pole „ülirikkad” (ka mitmed ülirikkad toetavad seda liikumist ja on „99%” osa), vaid neid, kes soovivad võimu mahendamist (on demokraadid).
Kõrvalepõikena puudutan üht kolli, millega lehvitab 1% ning mis samastab võimu ja jõukuse mahendamise võimu ja varandusliku diferentsi ärakaotamise ehk kommunismiga. Põhja-Korea sunnitöölaagrid. N Liidu, Põhja-Korea, Hiina jt „kommunistlikud” režiimid mitte ei mahendanud võimu, vaid just kaotasid ära rea võimu mahendamise mehhanisme.
Võimu klombistamine globaalsel tasandil on suurem kui kunagi varem, aga ühtlasi on ka selle vastu võitlemise vahendid võimsamad kui kunagi varem – eeskätt mitmesugused moodsad kommunikatsioonivahendid: arvutid, internet, mobiiltelefonid koos oma mõningate keskkondadega (Facebook, Twitter), mis ühendavad inimesi globaalses mastaabis. Nendel uutel suhtlusvahenditel ja -keskkondadel on olnud oma roll uutes organiseerumisviisides ja vastupanuliikumistes, alates araabia kevadest kuni Indignadode ja Occupy liikumisteni, millised ka poleks nende liikumiste tulemused. Või isegi kui neil ei peaks mingeid (häid) tulemusi olema, siis vähemasti niipalju need näitavad, et inimesi on võimalik nüüd organiseerida uuel moel ja sellel on laiem mõju, mis võib ulatuda üle maailma (ACTA vastu võitlemine ajendas Eestiski uue iseseisvusaja ühe suurema meeleavalduse). Kontaktide loomine küberruumis ja info hankimine mittepeavoolu meediast (ehkki siin tuleb mängu valiku küsimus, kuna „mitte-peavoolu” alla käib ka üüratul hulgal sektantlikku propagandat) on uue poliitika ajamine. See poliitika on alles kujunemisjärgus, aga siin võidaks leiutada demokraatiale uusi vahendeid võimu mahendamiseks uutes oludes. Needsamad uued tehnilised võimalused võiksid põhimõtteliselt teisendada ka demokraatia toimimismehhanismi. Näiteks Weberi väide otsedemokraatia kohta, mida Ero Liivik oma artiklis (RiTo 2008, nr 18) tsiteerib („Täielikult rakendatav on see väikestes organisatsioonides, kus kõiki liikmeid on lihtne kokku kutsuda, kus kõik tunnevad kõiki”) tänapäeval enam ei kehti, sest küberruumis ei ole isikute koosolule sellist piirangut nagu füüsilises.
Ü. M.: Ilmselt on demokraatia ehk ausa ja õiglase üldistes huvides ja ka opositsiooni arvestava valitsemise probleemide põhjused riigiti veidi erinevad. Üldreegel on minu tähelepanekute kohaselt siiski see, et rahulolu elu ja võimuga on suurem majandusliku heaolu kasvu ja lootuste aastatel ja väiksem kriiside aegu. Nii-öelda vanas Euroopas on aastakümnetega kasvatatud põlvkonnad, kes ilmselt enam ei adu riigieelarve olemust ega ümberjagamise piire, on harjunud ootama riigilt enese heaolu kindlustamist. Kui seda ei ole, siis tekivad meeleavaldused. See pole demokraatia probleem või kui, siis ollakse silmitsi senise valetamise ja õhumüümise tulemustega.
Eestis on majandusest arusaamine vahest (veel) veidi parem, pole tekkinud ka heaolu, millest ilmajäämine peaks vihastama, aga vihastab see, et vabalt arenenud riikides on elatustase kõrgem. On kummastav, et mõned inimesed arvavad, nagu saaks Eesti olla Soome, Rootsi või Norraga samal tasemel. Pole see ju objektiivselt võimalik, kui üle poole sajandi on riigi normaalset arengut ja näiteks kohandumist tõhusama tootmise, linnastumise jpm kunstlikult pärsitud. Sõitke kas või näiteks Ida- ja Kesk-Lätis ringi, vaadake mujale. Kuskil ei ole parem, pigem on halvem. Aga ikkagi ollakse rahulolematud, justkui saanuks näiteks suurema ümberjaotamisega saavutada Soome moodi heaolu. Keegi ei ole näidanud, et see oleks olnud võimalik. Siin soovin muide uurida ka Prantsusmaal kavandatavate maksureformide vastukaja: öeldakse, et maksude tõstmine suurendab veelgi ajude väljavoolu Prantsusmaalt. Haritud ja hästi teenivad prantslased moodustavat Londonis juba praegu tubli kogukonna. Eesti puhul on rahulolematuse üks põhjus kindlasti toimetulekuraskused, paljude inimeste lootused on purunenud. Kindlasti oleks saanud parema valiku teha, omakasupüüdlikkust ja rumalust on möödunud kahel kümnendil olnud palju.
Tundub, et poliitiline eliit püüab põhjalike ja kõigekülgsete arutelude rolli ühiskonnas üldse minimeerida ja formaalseks muuta. Kas poliitika on läinud kuidagi liiga jõu ja usupõhiseks? Kas varem on demokraatia puhul kaasamist ja arutelusid rohkem olnud?
Ü. M.: Probleem n-ö väljakujunenud erakonnamaastikuga riikides on see, et valitsused on tugevad enamusvalitsused, poliittehnoloogiad toimivad tõhusalt, otsused, mida tehakse, on nii keerulised ja varjatud, et ei parlament ega kiirel ja tihtipeale säästurežiimil töötav ajakirjandus näe erahuvides tehtud otsuseid õigel ajal läbi ning rahvas ei taju neid otsuseid „omana”. Ebastabiilne vähemusvalitsus võib selles osas olla parem, sest otsuste tegemine, nt seaduste vastuvõtmine käib aeglasemalt, kodanikuühiskond saab paremini sõna sekka öelda. Siin tuleb aga meenutada, et ka Eestis olid paljud arvamusliidrid varem väga pahased, et valitsus arutab, et parlamendis ei võeta suuri otsuseid ruttu vastu. Küllap arvasid nii arvajad, et ainult nende arvates õige otsus on võimalik. Nüüd, mil valitsemine on kindlakäelisem ja vaat et kõigutamatu, on märgatud, et see on ebameeldiv, kui ei edendata sinu huve. Vähesed vist mõistavad, et see on taunitav juba põhimõtteliselt, sõltumata sellest, kelle huve teenitakse.
Nende inimeste ärakuulamine, kes peavad tulevasi otsuseid ellu viima või kelle elu need muudavad, tegeliku elu probleemide, nende põhjuste ja lahenduste selgekstegemine nõuab asjatundlikkust ja jõudu. Pealiskaudsus ja mõtteviis „konnadelt ei küsita, kui sood kuivendatakse” on tõesti viimasel kümnel aastal üha enam peale tunginud. See algab juba ministeeriumidest, lähenemisviisist, mille kohaselt „kõigepealt lahendus, siis otsime mingi probleemi ka, kui väga nõutakse”. Sellise lähenemisviisi puhul on vabakonna ja ametnike-poliitikute jäik vastasseis vältimatu. Üleolev suhtumine inimesse, töö tegelikku tegijasse, on minu arvates kõige tõsisem demokraatia probleem. Ja see ei avaldu mitte ainult riigikogus või valitsuses. Meie riigis on läinud kuidagi liiga raskeks: on tohutu bürokraatlik rägastik, toodetakse tarbetuid kulusid. Nii ei jäägi tahet ega aega tegelikku elu uurida ega sihti seada, et sedasama inimeste igapäevast elu parandada. Seda saab teha ainult inimesi usaldades, konstruktiivses vaimus ära kuulates, töötegijat, loovinimest, kodanikku esikohale seades. Aga seda ei saa ju teha, kui on hirm, et see, kes tegelikku elu tunneb, põrmustab otsustaja enesekindluse, näitab kätte, et kabinetis sündinud plaanid on viletsad. Kas kunagi on olnud parem? Eestis vist laias laastus mitte. Jõulise, inimest tallava juhtimise ülistamine on miskipärast olnud kogu aeg kombeks. Näiteks Taanis on siiski pilt pa
lju parem olnud, eriti vähemusvalitsuste aegu.
Eesti poliitika on ilmnenud kumuleeruvalt näotuna. Arvukad tipp-poliitikud on seotud otsese valetamise või kahtlase susserdamisega. Poliitikute seas domineerib võimulejäämisjanu ja aineline omakasu. Üha vähem on Eesti poliitikas inimesi, kelle puhul ei tumesta muljet mõni ebameeldiv skandaal ja kelle puhul saab öelda, et ta seisab avatult ja erudeeritult ning südamega mingite ühiskondlike ideaalide eest. Kuivõrd on Eesti poliitikas toimuv üleilmsete probleemide osa ja kuivõrd on tegu meie oma poliitilise kultuuri mädapaisetega?
Ü. M.: Võimu korrumpeeriv toime on inimühiskonnas vist üldtuntud. Alati on, tõsi küll, neid, keda võim ei riku, kes ei upita ennast, ei varasta (isegi natukene mitte ega isegi siis, kui teised teevad ka), pühenduvad kogu jõuga oma ülesannete parimale täitmisele. Neid on ka praegu ja ka Eestis. Erakondade varjatud rahastamine, võimu müümine jms on paraku probleem kõikides demokraatlikes riikides, Eesti ei eristu siin ei heas ega halvas mõttes. Vaadata võib nt GRE CO ehk Riikide Korruptsioonivastase Ühenduse aruandeid poliitika rahastamise korruptsiooni asjus Euroopa Nõukogu liikmesriikides.
M. O.: Meie pärand on Nõukogude okupatsioon, kus ühiskond oli tublisti lihtsustunud ja võimu mahendamine tugevasti pärsitud. Aga ka kaugemale minevikku vaadates pole just hõisata, sest võimude mahendamist hakkas piirama juba 1934. aasta riigipööre ja vaikiv ajastu. Demokraatiakogemust on meil õigupoolest väga napilt. Aga demokraatia – laiemalt võimu mahendamine – on kultuuri küsimus. Seda ei saa luua, seda tuleb kasvatada (seetõttu ei saa ka demokraatiat eksportida), kusjuures nüansid avanevad alles pikkamööda, tundlikkus areneb ajapikku. Eestis on justiitsminister kohtuliku uurimise all, Rootsis peab minister tagasi astuma paari sukkpükste pärast. Valgevenes või Venemaal ei saa aga iseseisvast kohtuvõimust üldse rääkida. Eesti on teinud edusamme, aga mitte piisavalt. Küsimus polegi niivõrd demokraatia „kirjatähes” (ei võltsita valimisi, süütuse presumptsioonist kohtus peetakse kinni jne), vaid demokraatia vaimus.
Demokraatia vaimu võib ilmselt tõlgendada mitmeti. Mina pakkusin välja võimu mahendamise, ühiskondlike suhete mitmekesistamise, individuaalse ja kollektiivse kohanemise kasvatamise. Seda silmas pidades pole lood kaugeltki roosilised: enamus türanniseerib vähemust (riigi ja pealinna juhtorganites), võim on klombistunud ajas ja ruumis (riigi tasandil ühtedesse kätesse, pealinnas teistesse, kusjuures üks taastoodab teist), puudub poliitilise vastutuse võtmise komme, oponendina tajutuga lävitakse hoolimatult, ebaviisakalt ja isegi ebatsensuurselt jne. Võim polegi ennast peaaegu kunagi ise mahendanud (ehkki on seda sorti müüte: kuidas Yao loobunud troonist Shuni kasuks või „Zhuangzi” troonist loobumise jutud), see on saavutatud võitluse tulemusena. Töölised ei saanud oma õigusi mitte niisama, vaid need võideldi ametiühingute, streikide ja muu organiseerumisega kätte; naised ei saanud valimisõigust niisama, vaid tänu surveavaldamisele jne. Võim korrumpeerub ja korrumpeerib, aga sellest ei pea tegema järeldust (eriti sellises noores ja väikeses riigis nagu Eesti), justkui see annaks meile voli sellega mitte tegeleda. Võimust ei pääse. Võimu tuleb mahendada ja see liikuma panna.
Eesti poliitilise maastiku ergutus- ja kasvatusteguritena võib mainida esiteks ajakirjandust (nii institutsionaalset kui iseorganiseeruvat – viimane on hakanud kuju võtma mitmesugustes blogides, nt Memokraadis), mis sunnib poliitikud varvastel käima ega lase neil mugavalt ära elada. Võim võib selle peale vilistada või endale soodsa häälekandja kinni maksta, aga pikas perspektiivis avaldab see loodetavasti harivat mõju (kui just enne „Ungarit ei tehta”, sellesuunalisi püüdlusi on Eestiski olnud). Teise ja võib-olla kõige olulisema ühiseluruumi mitmekesistajana tuleks nimetada mitmesuguseid vabakondlikke ühendusi, mille sümboliks on saanud Uue Maailma Selts, aga milletaolisi on olnud ennegi, on praegugi hulk teisi ja tuleb aina juurde. Just sellistes iseorganiseeruvates kogukondades luuakse reaalset ühiskondlikku mitmekesisust, nende kaudu õpib ühiskond elama. Kolmanda nähtusena, millel võib edaspidi nendes protsessides ehk suurem roll olla kui seni, on meeleavaldused ja streigid kui „klassikaline” survevahend. Eestis võimul eliit püüab seda ajalooliste kuvanditega manipuleerides demoniseerida, aga mida kaugemale too ajalugu jääb, seda vähem see demoniseerimine võib-olla õnnestub, nii et nende menetluste jõud võiks ehk maksvusele pääseda.
Margus Ott on Vikerkaares pakkunud välja rea metodoloogiaid demokraatia parandamiseks. Kuidas neid ettepanekuid tuleks vaadata? On see demokraatia pisiremont, kapitaalremont või siiski ühiskonnaelus mingile uuele tasandile liikumise püüd?
M. O.: Demokraatia tähendab rahva võimu ja seda ei pea tingimata siduma mingi ühe rahva määratlusega (lingvistiline grupp, kodakondsus vms) ega kindla demokraatia teostamise viisiga (nt esindusdemokraatiaga või esindusdemokraatia sellise algelise vormiga nagu Eestis, kus enamus ei kaasa vähemust – ja kus see enamus on pealegi kaunikesti suhteline, kui me võtame arvesse esindamispõhimõtet, valimisaktiivsust, parteinimekirju, hääleõiguslust, lävendeid, majoritaarseid elemente jms). Pealegi, nagu ma püüdsin näidata, on demokraatia eksplitsiitne mehhanism lahutamatu implitsiitsest taustsüsteemist ehk kultuurist. See on muidugi määratluse ja retoorilise strateegia küsimus, aga demokraatia võiks käia kaugeleviidud võimumahendamismehhanismi kohta (teine strateegia oleks piirata demokraatia ühe ajaloolis-kultuurilise epohhiga, mille võiks siis lõppenuks kuulutada). Mulle meeldiks rääkida demokraatiast esimeses tähenduses – ja see nõuabki pidevalt edendamist, remontimist või õigemini tegemist-teostamist. Ja see on miski, mida meie teeme, mida igaüks teeb (või ei tee).
Ü. M.: Ühiskonnaelus tuleks minu arvates tõepoolest uuele tasandile liikuda. Ühiskond ise muutub, ka valitsemine peab muutuma. Vikerkaares kirjeldatud konsensust (mitte üksmeelt, need on sisustatud erinevalt, konsensus on olukord, kus pole enam teravalt vastuolijaid, kel on parem idee, mida aga pole isegi arutatud) otsiv lähenemine võiks senisest enam maad võtta küll. Jällegi kõikidel ühise tegutsemise ja ühiselt otsustamise tasanditel. Seal kirjeldatud tehnikatest on minu meelest palju õppida isegi lihtsaks koosoleku juhatamiseks. Esindusdemokraatia asendamist otsedemokraatiaga ei pea ma kasutoovaks lahenduseks. Olukorda, kus rahvas paneb ette otsuse ja siis ise otsustab, iga kodanik oma südametunnistuse järgi, mõeldes ennekõike üldisele hüvele, mitte kitsale erihuvile, ei ole kuskil tekkinud ega tekiks ka siin. Rahvaalgatuste ja -hääletuste korral juhib protsessi ikka ja alati mõni partei või suur raha.(Vt ka „Otsedemokraatia liiga ilus idee” Sirp 12. II 2009)
Mida saab teha, on otsustamise lihtsustamine, üleliigse vahu kaotamine, teadus- ja loogikapõhine lähenemine. See tähendab, et otsitakse tõsimeeli parimat ja vastuvõetavaimat lahendust ühiskonna probleemidele. Info kogumine ja jaotamine on tänapäeval lihtne, alati on võimalik kasutada sõnu, mis on ausad ja õiged, ent arusaadavad ka neile, kes peent euro-speak’i ei tunne.
Kuidas kodanik ja poliitik saaksid Vikerkaares ettepandu toel oma hääle paremini kuuldavaks teha, kui teda huvitavad nt õpetajate palga küsimus, egalitaarsem või hoopis veelgi enam esmatarbekaupade ostja kaela langev maksupoliitika või tervishoiu rahastamine?
M. O.: Too Vikerkaare lugu käib konsensusprotsessi kohta ja puudutab eeskätt poliitika implitsiitset osa ehk kultuuri, sest formaalselt võib demokraatiaga kõik korras olla, ilma et taotletaks laiapõhjalist konsensust (tähenduses, mis sõnal „kons
ensus” seal artiklis on). Kuidas seda kultuuri arendada? Eespool tõin välja kolm asja: meeleavaldused, ajakirjanduse ja eeskätt igasugused seltsingud, kus teostatakse poliitikat veelgi olulisemas tähenduses kui toimuv „suur” asjaajamine riigi tasandil (õigemini, riigipoliitika peaks olema sellise lokaalse poliitika jätk ja laiendus). Võib muidugi kujutleda, kuidas näeksid asjad välja siis, kui parlamendi erakonnad arutaksid asju konsensuslikult ning kui riigikoguski ja selle komisjonides toimiksid võimumahendusmehhanismid, nii et oleks isegi üleliigne rääkida „võimul” ja „opositsioonis” erakonnast. Aga selleks, et see kujutlus realistlik oleks, tuleks kujutleda palju sügavamaid teisendusi nii implitsiitses kui ka võib-olla eksplitsiitses poliitilises süsteemis.
Kodaniku hääle teeb paremini kuuldavaks, lisab sellele resonantsi ka retoorikakriitika ja filosoofiline mõtestustöö. Mis retoorikat puudutab, siis, nagu näitavad Lakoff ja Johnson oma metafooride raamatus (selle eestikeelse tõlke saatesõna on küll kahjuks just poliitika osas eksitav), siis esiteks pole olemas kujundivaba keelt ja kõnet ning teiseks on igal kujundil omad tendentsid. Iga kujundiga valitakse tegelikkusest välja ühed aspektid ja jäetakse teised varju ning juba probleemi või olukorra sõnastamine esitab seda ühekülgselt. Sellel omakorda on praktikas omad tagajärjed, nii kujundatakse hoiakuid ja luuakse eelsoodumusi. Näiteks „võimupositsioonide kaitsmine” koalitsiooni poolt ja nende „ründamine” opositsiooni poolt lavastab poliitika sõjalistes terminites, mis võib (ehkki ei pruugi) luua eelduse vastavat laadi käitumiseks (rünnata, kaitsta, vastu rünnata, piirata, lauspommitada jne). Või kui võtta teine näide: peaministri või linnapea tegevuse kohta on hakatud kasutama sõna „valitsema”. Kas polegi loogiline, et kui on riigi või linna valitsus, siis nende eesistujad – ehk vastavalt peaminister ja linnapea – valitsevad? Ometi ütleb keelevaist, et valitsemine on kuningate asi. Ka „Eesti keele seletavas sõnaraamatus” seostub sõna „valitsemine” kuningate, aadlike, mõisnike või türannide võimuga ning üldse omavoli, käsutamise, peremehetsemise ja muu sellisega. Demokraatlikud valitsused riigi ja omavalitsuste tasandil pigem haldavad, korraldavad, organiseerivad vms. Kui seda ikkagi valitsemiseks nimetada, siis juba see loob teatavaid hoiakuid ja kalduvusi nii asjaosalistes kui ülejäänutes: peaministril ja linnapeal tekib kalduvus käituda isevalitsejana ja ülejäänutel alamatena. „Valitsemise” retoorika soodustab „ülalt alla” ettekujutust ühiselu korraldamisest. Ühest küljest sõnakasutus väljendab teatavaid hoiakuid ja teisest küljest omakorda kinni(s)tab neid.
Filosoofiline mõtestustöö on vajalik sellepärast, et suur osa poliitilist väitlust on pelgalt näiline, see tähendab, üksnes sõnaline. Selle tulemusena esitatakse sageli libaalternatiive (sallivus versus oma identiteedi kaotamine) ja sõlmitakse „ebapühasid liite”, mis põhinevad välistussuhtel ning on võimalikud üksnes seetõttu, et ei mõelda oma hoiakute ja tegude järelmi üle (eestlased venelaste vastu, eestlased ja venelased kristlaste vastu, ateistid ja kristlased homoseksuaalide vastu, eesti homoseksuaal venelaste ja kristlaste vastu jne – ma kasutan meelega teravaid näiteid) ega nähta, et ükski välistusele rajatud identiteet ei saa kesta ja pöördub varem või hiljem enda vastu. Pelgalt sõnalise poliitika üheks oluliseks avalduseks ongi mitmesugused ideoloogilised manipulatsioonid (Memokraadis on neid mõnevõrra analüüsitud): näiteks lavastada ametiühinguliikumine nõukogude korra tagaigatsemiseks (nägemata seda, et sama on üksnes sõna, ja sisuliselt Nõukogude Liidus puudusid ametiühingud kui autonoomsed organisatsioonid töötajate õiguste eest seismiseks), rääkida „edukuse karistamisest” (eirates seda, et igasugune edu on võetud ühiskonnakehandi pealt), samastada protestimine omariikluse õõnestamisega (kuigi eelmisest omariiklusest jäime ilma suurel määral just nimelt protestivõimaluste nudituse tõttu vaikiva ajastu tingimustes, nii et võimul seltskond sai oligarhidena otsustada kapitulatsiooni) jne. Tuleks läbi uurida, milline arusaam inimesest, loodusest ja olemisest on kätketud mingisse poliitilisse programmi või mingitesse poliitilistesse avaldustesse, hoiakutesse, käitumistesse, menetlustesse. Ühesõnaga, ühiselu edendab läbikäimise, tegutsemise, mõtlemise intensiivistamine. Konkreetsed väljundid, vormid ja viisid tuleb leiutada. Selline mõttevahetus siin on ise üks viis.