Valdemar Väli sündis Läänemaal Kullamaa savitööstuse meistri peres. Nagu mitmetel teistelgi eesti eakaaslastel, kujunes temagi teekond kunstiharidust omandades pikaajaliseks katkendlikuks protsessiks Tallinna eraateljeedes leivatöö kõrvalt. 1938. aastal alanud õpingud Pallases lõpetas ta Ado Vabbe maaliateljees 33aastase väljakujunenud maalijana. Tol ajal kandis kool nimetust Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused. Valdemar Väli valikuid ja arengusuundi nõukogude eesti maalikunstnikuna valgustab suurepäraselt 2004. aastal ilmunud koguteos, mille toimetaja ja tekstide autor on Mai Levin. Režissöör Rein Raamatu 2003. aastal valminud film avab Voldemar Väli loomingu ja isiksuse enam kui viiekümne aasta panoraamse ülevaatena.

Kogu pika loominguperioodi peamiselt portree- ja maastikumaali viljelnud Väli tõi sõjaeelsest pärandist sõjajärgsesse maalikunsti nii pallasliku hilisimpressionistliku maalimaneeri, võime vaadelda portreteeritavaid väärikalt distantsilt kui ka kiindumuse 1930. aastail üht osa eesti kunstnikest vallanud hilisesse rahvusromantismi. Eesti kunsti, kirjanduse, muusika ja teatrimaailma suurkujude esindusportreed (Mihkel Lüdig, Tiit Kuusik, Olivia Saar, Edgar Arro, Heino Eller) vaheldusid tema loomingus Läänemaa, Muhu ja Kihnu külaelanike karakteersete jäädvustustega. Tema talumehed ja -naised on võrreldavad Paul Raua või Ants Laikmaa omaaegsete käsitlustega, ent maalitud ajal, mil traditsiooniline eesti külaühiskond oli kaotanud oma kunagise olemuse. Omaaegse taluelu elemente nõukogude reaalsusega liitnud dekoratiivne etnografism oligi sõjajärgsete aastakümnete eesti kunstis üks arvestatavaid võimalusi. Peale väljapaistvate kaasmaalaste ja värvikate maaelu-tüüpide on ta maalinud eri eluperioodil mitu autoportreed ja kammerlikke portreid lähedastest pereliikmetest. Tema maastikumaalidest kujunesid sageli rannaelu kujutavad paljufiguurilised kompositsioonid ja nagu teistelgi kaasaegsetel, vahetus pallaslik maneer kuuekümnendail-seitsmekümnendail aastail eesti maalikunsti jõudnud modernistliku maalikeelega. Väli tsiteerib mitmeid modernistlikke nähtusi maalis, püsides enamasti siiski  XX sajandi esimese poole avastuste radadel. Tema 1970. aastate portreelooming on karakteerne ja elav oma dekoratiivsetes üldistustes.

Valdemar Väli väärikale elukäigule tagasi vaadates on oluline tema töö maaliõppejõuna Eesti Kunstiakadeemias (Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) aastail 1947–1988, 1969. aastast oli ta maalikunsti osakonna professor ja 1993. aastast emeriitprofessor. 1945. aastast kuulus ta Eesti Kunstnike Liitu, 2002. aastal valiti Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks, 1999. aastal autasustas president Meri teda Valgetähe III klassi ordeniga.

Valdemar Väli kunstnikudebüüti sõja-aastate Tartus on kirjeldanud oma teoses “Muusad ei vaikinud” kunstiteadlane Kaalu Kirme. Alates esmaesinemisest 1942. aasta Tartu sügisnäitusel, esines ta regulaarselt väga paljudel Eesti kunstinäitustel kuni kõige viimaste aastateni. Mitmeid isikunäitusi läbi aastakümnete kroonivad viimased hilised ekspositsioonid Haapsalus Läänemaa muuseumis 2003. ja Vaala galerii korraldatult Kihnu muuseumis 2006. aastal.

Väli teosed on esindatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tretjakovi galerii ja Tallinna Kunstihoone Fondi kogudes ja mitmetes erakogudes üle maailma.

Austatud maalikunstnikku mälestavad

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Maalikunstnike Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum

Ärasaatmine 24. märtsil kell 13 Pärnamäe krematooriumis.