Paberite järgi oli Karis rektor siiski kümme aastat, kuid esimese poole sellest võib pigem proovi- või sellitööks arvata, sest toimus see ju Eesti maaülikoolis, mis annab parimalgi juhul teaduskonna, mitte ülikooli mõõdu välja nii oma tegevussfääri kui ka mõõdetavate näitajate poolest. See pole öeldud halvustavalt, kuid sisuliselt täpne oleks märkimine, et Karis tegutses enne Tartu ülikooli rektoriks valimist maateaduskonna dekaanina (ja küllap selle tagasipöördumine toitva ema rüppe ükskord ka kätte jõuab).
Mis vahe on rektoril ja maaülikooli rektoril avaliku elu tegelasena Eestis, paistab Karise kogumiku veergudelt ilmekalt välja. Kui oled maaülikoolis, siis oled ikka põhiliselt põllumeeste ja maaelu kõneisik ja esindaja. Räägid ja kirjutad n-ö omadele ja meedia pöördub su poole kommentaarisooviga põhiliselt siis, kui keegi teine, näiteks minister või rektor, on mingi teema juba veerema lükanud. Karise kogumiku bibliograafiat joonlauaga mõõtes on näha, et pärisrektor on maarektorist vähemalt kaks ja pool korda kaalukam ja nähtavam isik. Kuidagi teisiti see olla ei võikski.
Aga sellest järeldub ühtlasi, et ka loo alguses tsiteeritud nõue, et rektor peab olema visionäär ja oluline arvaja, saab kehtida vaid ühele inimesele ja rektorile. Tõsi, Rein Raud oli Tallinna ülikooli esimese rektorina meeldiv erand, inimene, kes võttis laias spektris sõna nii sõja ja rahu kui ka kunsti ja poliitika küsimustes. Iseasi, kas need, kes kuulma ja järeldusi tegema pidid, ka kuulsid, järeldamisest rääkimata. Sama on mõtet küsida ka kõigi Karise tekstide asjus. Rektoriaja lõpul antud intervjuudest kumabki vastu, et olulisemad asjad on saavutatud meedia liigse tähelepanuta, vaikse selgitus- ja kuluaaritööga. Kui nii, siis jäävadki avalikuks arutamiseks ju ainult vähemtähtsad teemad või siis sellised, kus poliitiline sein on niikuinii ees ning öeldakse vaid südame pealt ära, muutuse lootuseta.
Loodan väga, et viimati öeldu ei käi Eesti kõrgharidussüsteemi korrastamise ja uuendamise kohta, mille järjekindel eestkõneleja Karis oma ametiajal oli. Sest kas seda räägib Karis või keegi teine, muutuste vältimatust see ei mõjuta. Kuid on selge, et Tartu rektori hääl ses asjas on autoriteetseim ja sellega peaksid arvestama nii poliitilised otsustajad kui ka kõikvõimalikud huvirühmad. EPA/maaülikooli saaga lõputu jätkumine näitab aga, et kuni avalik institutsioon on selles ja selle ümber tegutsejatele eeskätt leivakannika küsimus, ei puutu visioonid ega üldine hüve üldse asjasse. Lugedes uuesti üle, millise innuga mõned vana kooli põllumajandustootjad Karist ja tema koostööettepanekut maaülikoolile ka viimases, 2011. aasta raundis tümitama hakkasid, ei saa kuidagi lahti tundest, et need ettevõtjad on leidnud viisi, kuidas osa oma ärikulust maaülikooli kanda kirjutada. Kuigi suhetest ettevõtlusega, teadussaavutuste viimisest majandusse on nüüdisajal huvitatud kõik ülikoolid, võib siiski kahtlustada, et eesti keelest arstiteaduse ja tuumafüüsikast usuteaduseni tegutsevas ülikoolis ei osata „põllumajanduse prioriteeti” sama kotkapilguliselt näha nagu Aavo Mölder AS is Tartu Agro.
Veel on vara paigutada rektor Karist võrdlusesse tema eelkäijate, Peeter Tulviste ja Jaak Aaviksooga. (Veel vähem on põhjust kiirhinnanguteks konkurentsis ülikooli vabaduseaegade ammuläinud rektorite, näiteks Henrik Koppeli või Juhan Kõpuga.) Seda nii avaldatud tekstide kui ka ühiskondliku tegevuse summa kohalt. Eeldagem, et kõigil kolmel on elutöö veel pooleli. Aga põhimõtte järgi, et „kord rektor, eluks ajaks rektor” saavad kõik endised rektorid avaliku arvamuse aktiivseks mõjutajaks jääda kogu eluks. See ei tähenda tingimata rektoriameti järel aktiivset poliitikategemist, nagu osutus Tulviste ja Aaviksoo valikuks. Vahet pole, mis ametit pidada, tähtis on aidata oma ametijärglast. Mitte otse ja administratiivsete vahenditega – see oleks barbaarne.
Ühes intervjuus kirjeldab Karis, et ülikooli sees on enesekriitilist meelt küllalt ja „mida väiksem on seltskond, kellega arutatakse, seda enesekriitilisemad ollakse” (lk 379). Suuremas ringis ja avalikkuses aga siseasjust rääkima ei rutata. Kuna ülikool on avalik asi, siis on kõigile kasulik, kui ülikooli aadetest ja toimimispõhimõtetest võimalikult suur osa inimestest aru saab. Selgitamine on meeskonnatöö ja võib-olla kõige paremini saabub selgus just vaidluses. Karise „Kiri tulevikku” on ühe tööetapi koondpilt ja nüüd algavas uues etapis peab ta astuma Volli Kalmu suhtes rolli, mida ise ametis olles ootas ehk oma eelkäijatelt. Kui oma n-ö alluvad ei taha ega julge avalikult vaielda, siis rektoriametit läbi ja lõhki tundvad „eksid” on parimad vaidluspartnerid, nõudlike küsimuste esitajad ja konkureerivate vastuste teadjad. Avardav igatahes.
Lõpetuseks ei saa siiski mööda küsimusest seda sorti kogumike tarbeväärtusest. Kas mõttekildude ja lühitekstide koondamine ühtede kaante vahele on ikka parim viis tervikpildi esitamiseks? Nõuab ju öeldu konteksti taastamine (et kellele vastuseks Karis millalgi midagi ütles) lugejalt vaeva. Eestis ei ole pikkade mitte-ilukirjanduslike originaaltekstide kirjutamine ülearu populaarne, eks ta ole vaev ka, kuid pigem kammitseb potentsiaalseid autoreid ikka ei-tea-kust kaela sadanud hirm, justkui pikki, raamatu mahus tekste keegi ei loeks, saati siis neis esitatud argumentidele omakorda raamatuga vastaks. Pole vähimatki kahtlust, et igal Tartu rektoril on Eesti kõrghariduse, eriti ülikooli ja selle kaudu kogu ühiskonna arenguvõime kohta rohkem kui raamatu jagu süstematiseeritult öelda. Alar Karise „Kiri tulevikku” seda ülesannet ei täida, kuid nagu märgib Karis intervjuus Õpetajate Lehele, on talle „ette nähtud kaks vaba semestrit, et end vormi viia”. Parim treening, teadagi, on kirjutamine ja miks ka mitte me vaimse iseolemise nurgakivist, ülikoolist? Kui baastekst all, küll siis juba mõttevahetajaid tuleb.