Niisiis ootasin selliste eeldustega lavastuselt midagi lõbusat ja löövat, miskit, mis ehk meenutakski toda arusaamatut Snarki, keda Carrolli jahimehebande taga ajas. Nii oodates peabki aga teistmoodi minema: Snarki ju ei saa oodata, arvates, et tead ta tunnuseid või eeldusi. Nii toimiski lavastus hoopis teistel tasanditel. Kas või fakt, et „Snargijahi” puhul on tegu Vene teatri esimese suure suvelavastusega, on küll mõningase uudisväärtusega, ent sisuliselt ei muuda selle asjaolu teadmine lavastuse kulgu, kvaliteeti ega saadud muljet. Ja kui etendust vaatama minnes on trupp tegelikult tundmatu, siis on ka üsna võimatu ette kujutada, mida on Pepeljajev nendega peale hakanud, sest selle lavastaja ettevõtmised on tugevas sõltuvusseoses n-ö voolitava materjali enda ehk trupiga.

Sellel korral on saanud sõna end igatahes rohkem maksma panna kui Pepeljajevi nii mõnegi varasema lavastuse puhul. Laval esitati tõepoolest rolle, millel oli oma sõnum. Nii harjumatu tundus see näiteks „Gizzelle’i” või „Margarita ja Meistriga” võrreldes. Kuigi „Margaritas ja Meistris” jäi Pepeljajev ikkagi tekstitruuks ja sõnapidajaks, oli rollijaotus ju tolles lavastuses üsna vaba. „Gizzelle’is” aga ei peetud enam sõnadestki kuigi palju kinni ja, jällegi, noortel oli kõigil võimalus proovida mitut rolli või üht rolli omavahel jagada. Sellel korral „Snargijahis” on siis jälle räägitule keskendutud ja nii saab oluliseks lavastuse keel. Keeleoskamatutele jääb üle end kõrvaklappide külge aheldada või siis otsustavalt loobuda lavastuse tekstilisest osast ja nautida umbkeelselt füüsilist teatrit. Siinkohal pean nentima, et ei teagi, kumb halbadest variantidest oleks parem: kõrvaklappidest kuuldav tõlge segab tegelikult suuresti näitlemisele keskendumist, umbkeelne lähenemine tingib aga selle, et näideldu langeb kurtidele kõrvadele.

Füüsilise või tantsuteatri osakaal on Pepeljajevil siiski ka „Snargijahis” üsnagi suur: lisaks ohtrale tantsumüdistamisele saavad näitlejad end lavalt alla heita ja tellingutel turnida. Ehk põnevaim külg nii lavastuslikult kui ka lavakujunduslikult ongi „Snargijahis” tellingud lava vasakus servas ning seal ühtlaselt ja omasoodu pidevas liikumises neiu. Neiu, kellel on laval toimuvast üsna ükskõik. Neiu, kellele jääb silm ikka aeg-ajalt pidama. Neiu, kelle olemasolu mõneks ajaks unustad, et ta poolehmudes taas tellingutelt leida.

Üldjoontes peab aga tunnistama, et sellel korral ei paku Pepeljajev oma lavastusega midagi nii uudset ja harukordset kui varasemalt. Ka vanalinnapäevade avamine, mille lavastamine oli samuti Pepeljajevi ülesanne ning kus ka „Snargijahi” jahimehed korraks lavale tantsisid, oli lustakam ja hoogsam. Jahimehed ise tundusid lustakamad ja hoogsamad. „Snargijahis” jääb aga tortrusevint peale keeramata ning mällu sööbib küll mälestus heast ajaviitest, mis pole aga, paraku, maailma avardav ja mõtet nihestav teos.

Minu ootusmassiiv oli suunatud peamiselt lavastajale ning seda rõõmsamalt üllatasid mind Liisi Eelmaa teatraalsed kostüümid. Üsnagi lakoonilist lavakujundust ilmestasid need just piisavalt. Näitlejaist jälle pürgis nii liikumises kui ka olemises esile Kobras, teised jäid pigem oma koloriitsete rollide varju. Sellisele muljele aitas ilmselt aga tugevalt kaasa seegi, et esietendusel oli tervik veel paika loksumata ja osalistel polnud veel piisavalt mugav, et hakata laval (rolliga) mänge mängima.

Olgugi et vaimustus jäi esmavaatlusel tulemata, pakitseb minus ikkagi soov näha seda lavastust küpsemas vormis uuesti. Eriti, kuna etendusele minnes avastasin endale hoopis ka poeemi. Snarki jahitakse sellel suvel ju kahes satsis ning usutavasti on augustikuine saak rikkalikum. Seniks aga loen endale jälle Carrolli originaalteksti kõva häälega ette.

1 Lewis Carrolli „Snargijaht” (tõlkinud Mati Soomre).