Carl Schmitt on osutanud, et partei, kelle käes on parlamendis 51% kohtadest ehk lihtenamus, hoiab võimu ja teeb valiku ka selles osas, kes ja mis on siin- või sealpool seadusliku ja ebaseadusliku piire. Schmitt väidab, et partei, kes on omandanud kas või tühise enamuse, võib kuulutada kõik erakondlikud konkurendid isegi ebaseaduslikuks. Seadus on sellisel juhul vaid selle tühise enamuse suva, tehniline vahend valitsemise teostamiseks, puudub poliitiline võrdsus jõudude vahel, kuna on tekkinud juhtiva partei võimu monopol. Selle formaalse enamuse kätte koondub kontroll ametkondade, majanduse kogutoodangu ja selle jaotamise mehaanika ning valimisreeglite üle; viimaste puhul tagatakse nende kasulikkus võimule. Schmitt pani oma mõtted kirja juba 1920. aastatel, ajalugu on nende õigsust korduvalt kinnitanud … 1
Pluralismi teooria peab nõutavaks, et iga valimisperioodi järel vahetuksid valitsejad. Selleks on vaja ka opositsiooni, kes suudaks ja tahaks võtta poliitilise võimu. Puuduvad siiski tagatised, et valitsused ka tegelikult vahelduvad ja nii võib ühe partei esindaja tegutseda peaministrina kas või kümnendi. Isegi mõte poliitilise korralduse muutmisest võib saada tõrjutud. Riiklike või korporatiivsete ressursside toel end võimul hoidev partei suudab väga edukalt avalikkusele suunata jutupunktid, mille kohaselt on valitsev süsteem inimmõtte tippsaavutus, mille alternatiiv ei vääri arutelu.
USA poliitikateadlane Sheldon Wolin on toonud tänapäeva demokraatia seisundi iseloomustamiseks käibele mõiste „ümberpööratud totalitarism” (inverted totalitarism). Wolin kasutab samuti mõistet „juhitud demokraatia”, osutades, et tegu on poliitilise süsteemiga, kus valitsuse võimu legitimeerivad valimised, mida valitsus(partei) on õppinud oma kontrolli all hoidma. Juhitud demokraatias puudub elektoraadil märkimisväärne mõju poliitika kujundamisele, kuna riigivõim püsib pideval ja meisterlikul avalike suhete kujundamise tehnika kasutamisel ja elektoraadi manipuleerimisel.
Eesti poliitilisele süsteemile on pärast 2011. aasta riigikogu valimisi iseloomulik nelja partei mudel, erakondadel, mis parlamenti ei mahu, pole ka mingit sisulist tähendust. Eestis tehakse poliitikat eelkõige ärategemise stiilis, kus kaotajaile kaasa ei tunta. Kui üks erakond on pihta saanud, siis läheb ta tavaliselt põhja. Valitsusparteide poliitika on ühekülge: neoliberalismi elluviimine on põimitud rahvusliku konservatismi agendaga. Võimu jäikus meenutab Thatcheri stiili, valitsuse kaubamärgiks on saanud igas suunas arrogantsusi pilduv rahandusminister. Olukord tuletab meelde Pierre Bourdieu’ mõtet, et riigi langetatud valikute mõju on end nii täielikult reaalsuses ja inimeste meeles maksma pannud, et kõrvale jäetud võimalused näivadki mõeldamatud.2
Tulenevalt poliitikategemise totalitaarsest suundumusest on erakondade rahaline jätkusuutlikkus parteieliidile esmatähtis. Iga koht riigikogus tähendab reaalset raha parteikassas, eriti olukorras, kus mõned parteid on pankroti äärele jõudnud. Tausta arvestades on loogiline, et finantseerida võidakse parteid ka ebaseaduslikult, vahelejäämisel tuleb aga kõike eitada. Praegune erakondade rahastamise süsteem on problemaatiline, ei sunni erakondi kulutusi vähendama ning loob monopoolse eelise riigikogu erakondadele.
Uuringud näitavad erakondliku eelistuseta inimeste hulga kasvu ühiskonnas. Iga poliitilise skandaaliga kasvab üha märgatavam „mittevalijate mittepartei”. Legitiimsuse murenemine toob kaasa kodanike igasuguse poliitilise aktiivsuse languse, ükskõiksuse. Bourdieu on osutanud Prantsusmaa puhul, et valitsev poliitiline eliit kasutab küsitlusi osavalt ühe poliittehnoloogilise vahendina oma võimu põlistamisel. Nii annavad ka meie küsitlused justkui pideva paradoksaalse toetuse Reformierakonnale. Seisu lähemalt vaadates saab aga selgeks, et tegemist on hoopis (arvuliselt) vähemuse huvides tegutseva erakonnaga. Meedias esitatud „interpreteeringud” loovad aga teistsugust muljet.
Termini „demokraatia defitsiit” pruukimine ELi institutsioonidest rääkides on käibel juba ammu. Kõige laiemalt tähendab see avalikkuse kontrolli puudumist poliitika ja avaliku elu juhtimise ning valikute langetamise üle. Ilmselge, et tsentraliseerimise ja föderaliseerimise poole liikumine ELi superstruktuurides nõrgendab rohujuuretasandi tähendust. Föderaliseerimise toetajad eelistavad rääkida maailma „võrgustumisest”, suveräänsuse tähenduse muutumisest ja sellest, et tänapäeval olevat kõigel kõigega seos. Paraku leidis riigikohus, et kui selgub Eesti pädevuse ulatuslikum delegeerimine keskvõimule ning põhiseaduse senisest ulatuslikum riive, on vaja korraldada uus rahvahääletus liitu kuulumise tingimuste üle.
Rahvahääletuse pügal on üks suuremaid paradokse meie põhiseaduses: kahekümne aasta jooksul on toimetatud rahvahääletust üksnes ühel korral (astumine ELi). Rahvahääletuse võib algatada iga riigikogu liige, fraktsioon ja komisjon, aga üldjuhul seda ei tehta. Mõnel korral küll prooviti, kuid ebaõnnestunult. Miks siis referendumeid ei korraldata? Üks põhjus leidub taas põhiseaduses endas: nimelt on sätestatud, et kui referendumile pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab president välja parlamendi erakorralised valimised. Võimueliidil ongi referendumitega tavaliselt kaks võimalust: neid mitte korraldada või siis vastupidi, korraldada nii, nagu eliidile vajalik. Viimaseks on rida võimalusi, alates küsimuse sõnastusega tulemuse suunamisest kuni piiramatu propaganda rakendamiseni valijate meelsuse mõjutamiseks.
On väidetud, et erakondadega rahulolematute inimeste kasv on soodus pinnas uue erakonna tekkeks. Res Publica aegumatu näide osutab paraku, et pärast partei läbikukkumist on kodanikud veelgi rahulolematumad. Eduka uue erakonna loomine nõuab ka kolossaalset inim-, raha- ja organisatoorset ressurssi, mida meil ei pruugi jaguda. Probleemid praeguse võimukorralduse legitiimsusega tekitavad pigem juurde rohkem ükskõikseid, mittevalijaid. Slavoj Žižek on kirjutanud, et tänane „vaikiv enamus” pole küll rumal ega saa ka öelda, et „rahvas ei tea, mida ta tahab”, kuid küüniline resigneerumine takistab neil tegutseda muutuste nimel.3
1 Carl Schmitt, Legality and Legitimacy. 2004, lk 27–36.
2 Pierre Bourdieu, Praktilised põhjused. Teoteooriast lk 117.
3 Slavoj Žižek, Living in the End Times, 2011, lk 390.