Loomulikult pole ooperit võimalik lavale tuua ilma inimesteta. Nii nagu Pärnu Ooperi esimese lavastuse „Figaro pulma” lõplikuks käivitajaks oli projektiga seotud inimeste tahe, nii on see ka nüüd. Ooper on olnud seotud eelkõige laulmise ja lauljatega. Meie eesmärk on algusest peale olnud pakkuda tipptasemel eesti lauljatele võimalust teha professionaalset tööd kodumaal. Praeguseks on peale kasvanud uus välismaal õppinud noorte lauljate põlvkond, kes „talvitub” välismaal. Meie huvi on tuua need inimesed vähemalt suvel Eestisse.

Teine aspekt on see, et Eestis on klassikaline laulmine kui musitseerimise vorm koondunud eelkõige riigiteatritesse ja väljaspool eelarvelisi institutsioone ei ole lauljate tegevus intensiivne. Omamoodi näitaja on kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali toetused, mis on päris võimsalt kaldu instumentaalmuusika ja -muusikute poole. Ka paistab silma, et kultuurkapitali toetus ooperile väljaspool riigiteatreid on silmapaistvalt väiksem muude muusikavaldkondade toetusest. Sellisel suhtumisel on kindlasti oma mõju ka eesti publiku arvamusele: kui instrumentaalmuusikat ja -muusikuid üldiselt aktsepteeritakse, siis eesti lauljate ja laulmise maine on inimeste silmis suhteliselt kehv. See torkab silma eelkõige võrdluses Soomega, kus hinnatakse omi väga häid lauljaid, plaanitakse isegi näiteks puhkus Viinis selle järgi, kas seal esineb mõni soome laulja.

Sven Kivisildnikuga seob meid tihe loominguline koostöö. Algas see tema mälestusväärsest ooperižanri 400. aastapäevale pühendatud diskussioonist Marko Reikopiga Vanemuise teatris 2007. aasta 17. veebruaril, kui Sven esindas kriitilist poolt. Tema seisukoht oli selge: ooper on iganenud ega paku nõudlikule inimesele intellektuaalset huvi. Sellest kriitikast sündis meie esimene koostööprojekt „Topeltwagner juustuga”, millele ta kirjutas stsenaariumi. Mõte pöörduda Kivisildniku poole ka seoses „Tituse halastusega” kerkis selle pinnalt kuidagi iseenesest ja loomulikult.