Seega on uskujad loojad. Nad on surematud, sest teisi luues loovad nad ka iseennast – justkui romaanikirjanikud elavad nad oma tegelaste kaudu. Ent need, kes ei usu, kes ei loo ei teisi ega ennast, on surelikud, loodu lõhkujad. Teose minategelane, kes käib kasiinos malet mängimas, heidab uskmatute leeri põlastusega peaaegu kõik inimesed. Ainus, kelles ta elu näeb, on maletaja don Sandalio. „Ta mängib [—] nagu peaks ta jumalateenistust. Või ei, pigem nagu looks ta vaikset vaimulikku muusikat,”2 kirjeldab loo jutustaja. Don Sandalio mängus on religioossus – tal on usk.
Säärast elujõudu leiab minategelane tihti ka loodusest, mis inimkäest puutumata. Ta imetleb vana tamme: „Temas on sügav lõhe, mis lubab varjamatult näha sisemust. Ja see sisemus on tühi. Ta näitab oma südant. Aga kui kesised teadmised meil botaanikast ka poleks, saame aru, et tema süda ei ole see; et tema mahlad liiguvad lülipuidu ja puukoore vahel.”3 Tamm on seest tühi, ta oleks kui surnud, ent ometi ta elab. Temas on säilinud tugev elutahe. Tema mahlad, tema elumahl, jookseb ikka veel ning paneb kasvama tamme lehed, mis haljendades samuti elu sümboliseerivad. Ka siis, kui saabub talv, kui lehed maha langevad, ei jää iidne tamm alasti, sest tema võra ümbert hoiab luuderohi, mille lehed ei närbu iial. Igihaljas luuderohi embab ka vana, inimestest hüljatud talu varemeid, mille loo jutustaja kord metsas uidates leidis. Maja peale, mis on jäänud üksi, kust lahkunud on viimnegi uskmatu hing, on oma haljendavad lehed sirutanud elu.
Alles siis, kui surelikud on surnud, saavad surematud rahus elada. Nad ise loovad elu. Nad elavad loomingus ja looming on romaan, elu romaan. Tõeline romaanikirjanik loob oma tegelased, samal ajal kui tegelased loovad autori. Kumb neist on aga „reaalsem”, „rohkem elus”? See küsimus painab Unamunot sageli ning soovist elada igavesti kirjutab ta oma eksistentsi nii-öelda kahekordseks kinnituseks tihtilugu ka iseend ühe tegelasena romaani sisse. Nii saab kirjanik surematuks nii autori kui romaanitegelasena. „Malemängija don Sandalio romaanis” lisandub aga sellele kahetasandilisele mängule kolmaski: Unamuno ei sisene seekord mitte lihtsalt romaani, vaid romaani romaani; romaani, mis on teisest romaanist. See on lugu don Sandaliost, selle on loo jutustaja välja mõelnud, olles kirjutanud tegelikult loo iseendast ja olles don Sandalioga, oma tegelasega, üks ja sama isik. Ja Felipegi, kellele minategelane kirju kirjutab, oma romaani jutustab, on tema ise. Sellest romaanist on Unamuno kirjutanud romaani, mille annab edasi lugejale, kelle on loonud, et see romaani ja romaani tegelasi, ka Unamunot ennast, omakorda looks ning romaani romaanist veelgi romaane kirjutaks.
On võimatu teada ja polegi tähtsust, kes kelle tegelikult välja mõtleb, sest autor ja tegelane ja lugejagi on üks. Me seisame kesk ähmaste peeglite galeriid, kuhu loo jutustaja kord sattus: „Seal olid suured tuhmivõitu peeglid, üksteise vastas, ja nende vahel nägin end mitmekordsena; mida kaugemale läksin, seda hägusemalt, eksides kaugustesse nagu nukrasse unenäosse. Millise erakute kloostri moodustasin ma kõikide nende kujutistega, kõikide nende originaalijäljenditega!”4 Peamist eesmärki – elu – polegi nii raske saavutada: „[—] mine otsi selles linnas, kus sa elad, mõni üksik kohvik [—], kus on peeglid, mis on üksteise vastas ja ähmased; ja seisa nende keskele ja hakka unistama.”5 Hakka unistama, lootma, hakka uskuma! Küll mõni meie kujutis, mõni meie meist, meid siis looma hakkab.
1 M. de Unamuno, Kolm näitlikku novelli ja proloog. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2011, lk 231.
2 M. de Unamuno, Malemängija don Sandalio romaan. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2011, lk 342.
3 M. de Unamuno, Malemängija don Sandalio romaan. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2011, lk 335.
4 Samas, lk 360. 5 Samas, lk 367.