Sellise avatuse kultiveerimine kujundab „Stereomeetria” luuletuste atmosfääri, mis on aga kõike muud kui turvaline. Enese avamine välisele on küll ainus võimalus leida midagi tõeliselt väärtuslikku, kuid muudab teelolija ühtlasi haavatavaks ja kaitsetuks. Nõnda seisavad „Stereomeetrias” kõrvuti trots, meeleheide, pettumus ja tagasikohkumine ühelt poolt ning vabanemistunne ja pühalikkust aimav vaikimine teiselt poolt. Tervikmulje on seeläbi rikkalik ja dünaamiline: tekstid on hoolikalt valitud ja järjekorda seatud, kordagi ei teki tunnet, et tammutakse ühe koha peal.

Samal ajal võib selline mitmekesisus, milles kord püütakse inimolemise tunnetuslikke tippe („saada puhtaks nagu / maapõues mäekristall, / olla üks tuule ja muusikaga, / kuni kõiksuse selgus / põletab meid läbipaistvaks“ lk 52), teine kord aga lebatakse alistunult maas („Millal ma päriselt murdusin, hakates uskuma, / et see ongi päris, / need seinad ja laed ja riiulid, riided / kulmujooned ja sõrmed ja miimika? / Olen ju ometi alati kuidagi teadnud ja otsinud / valgust / kõige selle näilise taga. Ja alla andnud.” lk 43) jätta kõhkleva ja heitliku mulje, luuletaja poleks justkui otsustanud, millist rada käia. Kuigi kahtlev-olek ja kõikumine on „Stereomeetriale” tunnuslik, ei ole see puudus. Vastupidi, selles tasub otsida teose olemuslikku võtit.

Maria Lee ei kuulu nende luuletajate hulka, kes oma ainese ammutavad tühjaks ja kõledaks jäänud inimhinge vaatlusest. Lagunemist ja inimvaresid poetiseeriv luule, olgu ta kui terav ja tabav tahes, jääb alati püsima sellesse elementi, millega ta tegeleb. Ta ei liigu kuhugi edasi, ei ava uusi horisonte, mille läbi poeetiliste vahenditega pihtide vahele võetu uut moodi paista võiks ja seeläbi omaenese raskusest kasvõi grammi võrra vabaneda saaks. Ka teine äärmus, mis tinglikult võiks tähendada luulet, mis konkreetse inimese sinnapaika jätab ning püüdleb metafüüsilist tunnetust lihvides kontakti poole inimolemist õilistava salapärase miskiga, ei sobi iseloomustama Maria Lee teist luulekogu. „Stereomeetriale” on pigem iseloomulik asumine kahe äärmuse vahel. See on vorm, milles metafüüsiline pürgimus on ankurdatud ajalis-ruumilisse maailma, konkreetsesse, pidevast laostumise võimalusest ohustatud inimhinge.

Selline dünaamika annab „Stereomeetriale” tema sisemise hingamise, liikuvuse ja elutunde. Kui proovida seda elutunnet lähemalt kirjeldada, siis üheks märksõnaks võiks olla teatud habras-oleku tunnetus – miski, mis on väärt püüdlemist, on olemuslikult õrn ning selle alalhoidmisest saab luuletaja paatos. Haprus, õrn-olek väljendub kõigepealt inimeses, niivõrd kui ta liigub ajas, mis märkamatult tema kallal toimetab, teda voolib ja kujundab. Näiteks luuletuses „Marrvin” kõneleb täiskasvanu lapsega endas, kelle elulust lämmatati ja lõpuks vaikima sunniti. („Tema trampimine muutus iga päevaga vaiksemaks / ja viimaks leidsin ta surnuna, / väikest poissi minus ei olnud enam.” lk 51). See on näide sellest, kuidas aeg inimesest lihtsalt üle marssida võib, jättes alles trotsi ning nõutu pahameele iseenese suutmatuse pärast („Aga sestpeale alati natuke vihkan täiskasvanut endas” lk 51).

Inimene ei jää siiski aja mängukanniks, tema võim ei ole absoluutne, tema kombitsad kõikehõlmavad. Tasub ainult nihestada pilku, kui ta juba eemaldub („aeg ulub omasoodu” lk 75), muutub kergeks ja läbipaistvaks („ajal pole enam hinda / unel vaid” lk 66) ning laseb aimata, et isegi surm kui kogu ajalikkuse ja kaduvuse kehastus ei pruugi olla inimolemise lõplikuks mõõdupuuks („Kui sureme, siis ainult teiste jaoks, / nii nagu nemad, kui surevad, ainult meie jaoks. / Me ise / ja kõik, keda me armastame, / elame igavesti / selles stereomeetrias.” lk 77). Tasakaal kahe äärmuse vahel, kus ühelt poolt avatakse inimhinge tumedaid sügavikke, teisalt aga küünitatakse kuskile kõrgele, veel nähtamatu ja sõnastamata poole, on küll habras, kuid liidab „Stereomeetria” ühtseks tervikuks.

Teosele annab lisamõõtme asjaolu, et tervikut hakkab ohustama üks väline hääl, mis ise küll ei kõnele, kuid paneb kõnelema luuletaja – see on kaasinimese vaikiv kutse või palve, millele vastamata ei saa jätta. Viis, kuidas teine inimene „Stereomeetrias” loodud maailma kuulub, on märkimisväärne. Kaasinimese tähendus ei taandu läbielava ja kannatava mina enesepildi peegeldusteks. Oluliseks ei saa küsimus, kuidas teiseni jõuda, kuidas teda sobival viisil oma maailma integreerida, vaid kuidas olla tema jaoks olemas, teda aidata ja hoida („usu mind, ma suudan sind kaitsta, / ja kui eksid ära, siis minu ju ikka leiad, / … / ma panen su eest kirjad posti, kui sina ei jõua, / … / toon küüslauku, sidrunit, pipart ja viina, / kui oled haige / ja kui vaja, kui päriselt vaja, siis võitlen ka” lk 63–64).

Maria Lee kujutatud teine ongi enamasti lohutu, maailma ees tagasi kohkunud. Elu võib minu suhtes olla ükskõikne, hoolimatu ja julm, kuid see ei ole otsustav, sest kuskil väljas on teine inimene – keegi, kes koju tulles „võtab salli kaelast ja mütsi peast, langetab käed, / … / vaatab end peeglist ja nutab” (lk 34), keegi, kes „püüab [—] magada unustusse“ (lk 37). Näib, nagu asuksid eksistentsi haprus ja kaitsetus, inimese „hinge määndavad näivused” (lk 52) kõigepealt mitte luuletaja minakujus, vaid rõhutatult väljaspool – temas ja sinus („Ja kus ma oleksin, kui ma oleks / teadnud seda, / mida tean nüüd. / Ja mis saab sinust. See painab mind / vaat et isegi rohkem”, lk 69). Avaneb empaatiline ja kaastundlik pilk, milles kogu eneseotsing teatud äraspidise pöörde võtab. Mina ei pöördu endast ära, aga ei saa jääda ka keskmesse. Selles näib olevat „Stereomeetria” üks võtmeid – see on katse leida ennast, mis teostub suhtes teisega, võimaluses liigenduda tervikusse.

Kokku võttes on mainitud habras-oleku tunnetusel kaks mõõdet, mis hakkavad omavahel huvitaval kombel põimuma. „Igaühel on oma klaaskuul, / oma põhitoon, / oma tonaalsus” (lk 5), kirjutab autor. See klaaskuul on õrn, ta tuhmub kiiresti ja särab üksnes mingis suuremas püüdluses, laiemas mõõtkavas. Teda tuleb hoida ja kaitsta ja mitte niisama alla vanduda, näib luuletaja mõista andvat. Püüdlusega oma eksistentsi laiendada, astuda oma „pisikosmosest” (lk 13) välja tuksub pidevalt kaasa teadlikkus kõige ümbritseva haprast harmooniast. Ja ehk sulanduvad need kaks lõpuks päris ühte – üksnes teise inimese, maailma enese haprust hoides, sellele pühendudes võib saabuda igatsetud mõistmine, üksnes hoides hoitud-olemine.