Igaüks, kes loeb seda dokumendipublikatsiooni, leiab küll paljugi huvitavat – seda eriti Eesti perspektiivi põhjaliku esitluse puhul –, kuid siiski jääb lugejal mõndagi olulist teada saamata. Läänepoolsete naaberriikide „revolutsioneerimisest” mõeldi juba Lenini võimuhaaramisest saadik. Selleks oli kaks võimalust: tõeline revolutsioon või sovetiseerimine pärast sõjalist okupatsiooni. Kuna revolutsiooni tee ei osutunud edukaks, panustas Moskva lõpuks sovetiseerimisele. Ida-Poola annekteerimisest 1939. aasta septembris sai Baltimaadel 1940. aastal kasutatud meetmete mudel. Annekteeritud alade ümberkujundamise viisid kohapeal läbi kolm erivolinikku (poliitika, sõjavägi ja julgeolek). Moskvas tegeles poliitbüroo suuremate küsimustega, orgbüroo detailidega. Lisaks improviseeriti veel kohapeal. Liivi Uuet kirjutab ise, et tegemist ei olnud sotsialistliku revolutsiooniga (lk 33). Miks ei korja ta siis üles sovetiseerimise kontseptsiooni, mis domineerib praegu uurimustes ja mida tundsid juba toonased informeeritud kaasaegsed?

Kui lugeda seda kogumikku ilma eelteadmisteta, võib kergesti tekkida mulje, nagu olnuks Balti riikides toimunu midagi ainulaadset. Suuremas osas oli aga tegemist Ida-Poola sündmuste kordusega. Ida- ja Kesk-Euroopa sovetiseeriti pärast Teist maailmasõda muide veidi teisi mustreid järgides.

On veel mõned väiksemad probleemid, mida arvustada. Mõningad dokumendid ei ole eesti keelde tõlgitud mitte originaalkeelest (saksa või vene keelest), vaid ingliskeelse tõlke kaudu. Kas tänapäeval ei ole tõesti võimalik kätte saada originaalväljaannet või originaaldokumendi koopiat? Mõningaid arhiivilühendeid nagu PAAA või KA pole seletatud ja lugeja ei tea, millise arhiiviga on tegu. Kahtlen selles, et lehekülgedel 425–427 kajastatud dokument pärineb tõepoolest ära toodud arhiivist, kuna see kuulub tegelikult ühte teise arhiivi.

Positiivselt tuleb hinnata Eesti perspektiivi ulatuslikku kujutamist ning arvukate dokumentide eesti keelde tõlkimist. Eriti tuleb esile tõsta Nõukogude sõjaväe dokumente. Sellest hoolimata on kõnealune dokumendikogumik, nagu juba mainitud, vähemalt kümme aastat hiljaks jäänud, ignoreerib aktuaalset uurimisseisu ja puudu on kõige olulisemad dokumendid Moskva parteiarhiivist. Vananenud raamatu kohta on selle hind üsna kõrge, huvitatud lugeja võiks selle pigem raamatukogust laenata.