Leo Rohlini keraamilised vormid kuuluvad eesti

tarbekunsti klassikasse: neis on materjali- ja

 vormiilu ning ei puudu ka rakenduslik pool. Sirbi arhiiv

 

Aeg-ajalt on olnud võimalik täheldada teatavat segadust pealkirjas toodud sõnade kasutamisel või ka mõistmisel. Sõnad ja määratlused kannavad paratamatult kasutuskeskkonna tekitatud laenguid. Perioodikaallikatele toetudes püüan lühidalt selgitada, milline on nende mõistete taust Eesti kontekstis, jäädes ajaliselt püsima 1950.-1960. aastatesse. Põhjendamaks ajalisi piire: just 1950. aastate alguses hakati aktiivselt kunstnikke tööstuses rakendama ja neid tehastesse suunama, 1966. aastal loodi aga tollase ERKI juurde tööstuskunsti kateeder, millega disaini diskursus selgelt muutus. Kuid päris kindlasti on põhjust vaadelda ka edaspidist.

Kõnealusel ajavahemikul oli perioodikas sama nähtuse kohta käibel paralleelselt kolm sõna, millest võib järeldada, et tööstuskunsti või disaini positsioneeriti ka terminoloogilisel tasandil. Mind huvitavas kontekstis esinevad sarnases ja kohati põimunud tähendustes nii “kujunduskunst”, “tööstuskunst”, “tootekujundus”, “kunstitooted”, “tarbekunst” kui “disain”. Sagedamini tõusevad pinnale just kolm pealkirjas välja toodud sõna.

 

 

Tarbekunst

 

“Tarbekunst” on sõna, mis vahetas välja 1930. aastatel käibel olnud “rakenduskunsti”. Huvitav on märkida, et ka nõukogude perioodil räägitakse varasemast ajast selgemaks eristumiseks sõjaeelse aja tarbekunstist kui rakenduskunstist. Mõlema mõiste alla mahuvad tegelikult ühed ja samad erialad. 1932.–1940. aastani eksisteeris rakenduskunstnike ühendus RaKÜ, 1945. aastal  kunstnike liidu juurde asutatud tarbekunsti sektsioon ühendas samade, keraamika, klaasi, tekstiili, naha ja metalli eriala kunstnikke. Saksa okupatsiooni ajal tegutses Nõukogude tagalas sõjaolukorras rakenduskunsti eksperimentaalkombinaat (REKO). Selgelt mindi “tarbekunsti” sõnale üle seega nõukogude aja algusaastatel. 1944. aastal liideti endised rakenduskunstiettevõtted Tallinna tarbekunstikeskuseks, millest hiljem sai kunstitoodete kombinaat.

1950. aastate keskpaiga elujärje tõstmise kui olulise sotsiaalse teema tuules sai sellest kirjutades üheks kesksemaks (laia)tarbeese ning teemaks kunstilise kujundamise parandamine. Selle kujundajana nähti arusaadavalt (tarbe)kunstnikku, keda oli traditsioonikohaselt nii kunagises Riigi Kunsttööstuskoolis kui ka hiljem ERKIs ette valmistatud eelkõige industrialiseeruva tootmise, seniste ja loodavate vabrikute ning ettevõtete tarvis. Tarbekunstnikku ja toodet nähti otseses seoses just kunstniku tootmisprotsessi kaasamise teema tõstatumisega, tihti just kunstnike endi poolt.

Alguse said arutelud spetsiifilisema tööstustoodangule keskendunud eriala õpetamise vajaduse üle, kuna tarbekunstniku nõrga küljena nähti vähest ettevalmistust tehnoloogia ja ökonoomiaga arvestamisel. Räägiti kunstilise töötlemise kateedri vajadusest ja tarbekunstist, kusjuures mitte niivõrd seoses loomise ja loomingu, kuivõrd tootmisega.

Eesmärgiks sel pikal kunstnike ettevõtetesse integreerimise protsessil oli  vastuolu kaotamine “unikaalse kunstipärase tarbeeseme ja ilmetu masstoote vahel” ning “rahva esteetiline kasvatamine”, ehkki vahe pildis, mida nähti tarbekunstinäituste vitriinides ja tööstuskaupade kaupluste vaateakendel, oli liigagi suur. 1950. aastate lõpuks näib tarbekunsti staatus muutuvat. Tarbekunstist, milles nähti seni sobivat hüppeplatvormi eduka tööstusliku toote tekkimiseks, sai nüüd elitaarne kunstiliik, puhas näitusekunst.

 

 

Tööstuskunst

 

1950. aastate lõpul hakati selgemat vahet tegema unikaalloomingut viljeleva kunstniku ja tööstuses tegutseva kunstniku vahel. Tarbekunstinäitustele ei olnud kauaoodatud tööstustoodang oodatud. Tekkis omamoodi surnud ring, kuna näitustel esinemine oli kunstnike liitu kuulumise eeldus. 1964. aastast ei saanud näitustel eksponeerida ka kunstitoodete kombinaadis toodetud töid.

1963. aastal tõdes Leo Gens, et tarbekunst on jagunenud kahte suurde harusse (eksisteerivad ka rohkearvulised üleminekuvormid): utilitaarne ehk tööstuslik ja dekoratiivne ehk unikaalne tarbekunst. Gens isegi süüdistas tarbekunstnikke ehk unikaliste, just nende eliiti, nagu ta neid nimetab, selles, et nad loovad vaid näituste ja muuseumide tarvis. Gensi arvates seisnes tollase unikaalse tarbekunsti traagika selles, et see ei leidnud teed kaasaegsesse interjööri. Tulemuseks oli eemaldumine reaalse elu vajadustest, tarbekunsti muutumine omamoodi luksuseks, mis eksisteerib vaid tänu ostukomisjonidele (Sirp ja Vasar 12. VII 1963).

Uue määratlusena tuli 1961. aasta paiku kasutusele “tööstuslik tarbekunst” ja 1962. aastal olid sagedased arutelud tööstuskunsti teemadel. Novembris toimus Tallinna Kunstihoones vabariiklik tööstuskunstialane nõupidamine, kus muu hulgas oli kõne all ka tööstuskunstnike renomee tõstmise küsimus, mille lahendusena nähti kvalifikatsiooni tõstmist ja personaalnäitusi.

1963. aasta Tallinna Kunstihoone näitus oli keskendatud tööstustoodangu tutvustamisele. Seda peeti masstoodetava tarbekunsti kvaliteedi ja kunstilise kujundamise taseme nimel tehtud ühistöö esimeseks suuremaks saavutuseks.

Võib järeldada, et tööstuskunst tähendas sisuliselt (toote)disaini ja et tööstuskunst ongi nõukogudeaegne disain.

 

 

Disain

 

Siiski ei välditud sõna “disain” põhimõtteliselt. 1959. aastal nimetas Leo Gens ettevaatlikult kunstkäsitöö piirid ületanud ja laiemaid eluolustiku ja rahvamajanduse harusid haaravast tarbekunstist rääkides Tšehhoslovakkias ja Saksa DVs loodud spetsiaalseid industriaaltoodete kujundajate ehk disainerite koolitamiseks loodud õppeasutusi (Sirp ja Vasar 2. X 1959).  Järgmise katse seda määratlust kasutada leidsin alles 1964. aastast, mil seoses Moskvas toimunud näitusega  “Kunstnikkonstruktori osa Suurbritannia tööstuses” pakuti välja, et tuleks leida uued sõnad pikkade ja kohmakate “kunstilise konstrueerimise” ja “kunstnikkonstruktori” asemele, kasutada venekeelses kirjanduses esinevaid inglise keelest laenatud sõnu “disain” ja “disainer”. “Disain” on seega määratlus, mida hakatakse laiemalt kasutama 1960. aastate lõpus ja esialgu just selgitamaks midagi väljastpoolt pärinevat.

Kokkuvõttes võib öelda, et joonistuvad välja väga selged eristused kolme sõna kasutuse vahel. Ilmneb ka, kuidas toimus nende koosareng ja lahknemine: “tarbekunst” tähistas 1950. aastate lõpuni nii unikaalloomingut kui toodangu kujundamist, 1960. aastatest võeti kasutusele “tööstuskunst” ja “tarbekunst” hakkas tähistama vaid kunsti. Mõlemad alad arenesid omaette valdkonnaks, kusjuures tööstuskunstis nähti eelkõige tarbekunsti funktsioonide laiendajat. “Tööstuskunsti” määratluse puhul ilmneb, millised olid siinse ühiskonna arusaamad ja ootused tootedisainile, millisena nähti selle eriala ülesandeid ja kuidas ning millises kontaktis jõutakse sõnast “tarbekunst” “tööstuskunstini” ja sealt “disainini”.

Siinkohal on avaldatud 7. II Kumus peetud ettekande lühendatud variant.