Tallinna konverentsi korraldaja, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteaduri Epp Annuse esimesed kogemused IAPLilt ulatuvad 2000ndate algusesse. „Väga harva tekib akadeemilistel üritustel tunne, et just siin ja praegu toimub midagi väga olulist, et tuleb kirjutada üles nii palju, kui vähegi jõuab, et seda hetke mingilgi moel säilitada. IAPLil olen selliseid hetki kogenud: ka emotsioonikaugena tunduv teoreetilise mõtte edastus võib mõjuda nii, et kogu saal vakatab erilisel kombel, tajudes midagi erakordset sündimas,” meenutab Annus. Tema meelest erineb IAPL teistest samalaadsetest konverentsidest just selle poolest, et asja tuum pole mitte vahendatud teadmises, vaid koosolemise tajumises, mille kaudu tihtipeale üksildase iseloomuga uurija saab inspiratsiooni, innustust ja tuge edasiliikumiseks. Kasu, mis tõuseb osalemisest loovas õhkkonnaga mõttevahetuses, kus üks idee nakatab teist, ei saa mõõta arvudes ning tegelikud tulemused selguvad aja möödudes, pikas perspektiivis.
Mõte korraldada mainekas konverents Eestis küpses juba pikka aega ning saigi nüüd teoks kirjandusmuuseumi ja Tallinna ülikooli koostöös. Epp Annuse kõrval tegi konverentsi korraldamisel suure töö TLÜ eesti kirjanduse professor Piret Viires. Abikäe ulatasid Eesti Kultuurkapital, Euroopa Liidu Sotsiaalfond, Prantsuse Instituut ja Soome Instituut. Peateemaks oli tänavu „tuleviku arheoloogiad” – esmapilgul vastuoksuslik sõnapaar, mis viitab korraga justkui nii minevikku kui tulevikku, aluseks Nietzschest inspireeritud kontseptsioon. Seletatuna oli kõigi käsitletud teemade puhul vähem või rohkem ühendavaks küsimuseks, kuidas minevikust kaasa toodu mõjutab seda, mismoodi hakkab tulevik meie jaoks välja nägema. Muidugi leidis see konverentsi arvukates ettekannetes väga eripalgelise tõlgenduse.
Konverentsi eklektilisust näitab see, et plenaaresinejateks olid niivõrd erinevate elualade esindajad nagu prantsuse filosoof Jacques Rancière, eesti helilooja Erkki-Sven Tüür ning oma loominguga viimasel ajal kõikjal maailmas laineid löönud soome kirjanik Sofi Oksanen. Huvi peaesinejate vastu oli suur ning näiteks Oksaneni teemaplokki kuulama tulnud mahtusid vaevu ära Tallinna ülikooli saali. Kirjanik oli ka ise kohal ning rääkis väga põnevalt oma teoste retseptsioonist eri maadel ja kultuuriruumis. Mulle jäi enim meelde konverentsi lõpuosas peetud debatt-seminar humanitaaria kriisi teemal: mõeldi, kuidas teha humanitaarteadlaste hääl kuuldavamaks, et sel oleks senisest suurem kaal maailma painavate probleemide lahendamisel. Erkki-Sven Tüür vahetas muusikateadlase Kerri Kottaga mõtteid oma loomingu teemal, laskudes kohati küllaltki spetsiifilisse muusikateoreetilisse analüüsi, kuid jõudes siiski lõpptulemusena välja väga huvitavate ja universaalsete üldistusteni.
Konverentsi kavva mahtus peale kirjanduse ja filosoofia ka muusikat ning kunsti. Veljo Tormise loomingule pühendatud erisessioonil, mille organiseeris kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool, oli kohal ka Tormis. Metodisti kirikus selleks puhuks korraldatud kontserdil astus üles Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kumus peeti Tõnis Vindi loomingu seminar, millega seoses tutvustati külalistele Vindi hiljuti avatud autorinäitust. Konverentsilised võttis Kadriorus vastu ka president Toomas Hendrik Ilves.
IAPLiga seotud uurijate huvialaks on kultuur sõna mitmekesises tähenduses: sündmusel on esinenud plenaarettekannetega arhitekte, režissööre jne. IAPL on koht, kus kultuuriteadlased saavad kokku filosoofidega. Kuigi filosoofiline mõte imbub aja jooksul kultuuriuurimusse nii või naa, kulgeb see protsess selliste kokkusaamiste tõukel palju kiiremini, leiab Epp Annus. Tänapäeva akadeemilises maailmas, kus ka kultuuriuurimine on läinud suurema nišistumise teed, on lausa hädavajalik aeg-ajalt vaagida probleeme üldisemalt ja abstraktsemal tasandil. Humanitaaria moesõna „interdistsiplinaarsus” näitab just sellise lähenemise ja maailmanägemise võtmes oma tõelist nägu ja tegu.