Kehatu looja

Alustama peaks ikkagi loomingust. See ju jääb, kui kehaline inimene kaob. Ka Dinesenile peaks lähenema pigem vaimses võtmes, tema loomingule olemuslikus mõõtmes ja keeles. See pole kerge, aga lugupidamine kirjaniku vastu sunnib selle poole püüdlema.

Ajatu väärtusega teosed ei sõltu ju kehast ega kehalise maailma seadustest. Pigem paljastavad nad selle kui illusiooni, ihuvad välja karmi tõe, mille keskmes on inimese elu määrav reeglistik, õiglusmõõde, mis inimesest ei sõltu, aga mille osa ta on.

Nagunii katab inimkujusse heidetute liikmeid unustuse loor. See tiheneb, kalgistub, katab luud vanaduse korbaga. Lõpuks polegi muud kui see – unustuse, heidetuse haletsusväärne loor. Kas inimene siis selle vastu ei saa? Saab ikka. Blixen ju sai. Viska siis sinagi endalt loor, kaota kookon, aja end sirgu, sire valguseolend! See on kirjaniku sõnum, kas pole?

Muidugi, geniaalse loomingu taga võib samuti olla nõder inimene ja tihtipeale ongi. Aga see pole tähtis. Tähtis on loomejõud, loovuse allikad, loovus ise. Kui kellestki on alles jäänud nii uhke loominguline pärand, siis selle üleajaline väärtus justkui välistaks tema kehalise loomuse. Kui kehalisus taandub, jääb alles loomingu vaimne ja igavene olemus. See on ühtaegu emotsionaalne ja filosoofiline küsimus.

Kuidas? Aga loomine on ju kehatu akt. Kui looja loob, puudub tal keha. Ka kirjanikul, kes loob, pole keha. Ta eemaldub sellest, on pigem astraalne kui reaalne olend. Vaid ämblikpeen hõbeniit ühendab teda veel maise kehaga – selle viirastusega, mida justkui ei eksisteeri. Üksnes nii on looja suuteline käristama igaviku küljest tükke, igast tükist lahvatamas soe säde. Üksnes nii sünnivad tekstid, mis mõjuvad kui ilmutus.

Mis neil piltidel siis oli? Maagia, müsteerium, inimlik appikarje – kõik ühes moondunud, kuivanud, kohe tolmuks varisevas ihus – ja see pahvakas teispoolsuse hõngu, mis Blixeniga ikka kaasneb. Nahk kortsuline, ise nagu vari – vaid silmad hiilgamas kolbast – ja ikka nii võimas. Hoolimata kohutavast kõhnusest säilis tema aristokraatlik olek elu lõpuni välja. Sõnumid, mis ta tõi, läksid üha selgemaks.

Fotod ei loe, mõtlesin. Blixen oli immateriaalne juba oma eluajal. Tema looming on ajatu ja kehatu. See teebki ta tugevaks. Lisaks elustub tema najal kujutelm kirjanikust, kes pole päris-inimene, vaid maagiline inimene, pooljumal. Ta on kui kinnitus inimese üleloomulikust vitaalsusest, tema võimest elada ilma kehata.

See viimane on ehk liialdus, sest n-ö taevase tulnuka seisust tänases kultuuris ei ole. Seda sorti märgilisus on nüüdisaja vaimule võõras. Elame kultuuris, milles ebamaisus on kaheldav ja kus sellest kõnelejaid tabab skeptikute risttuli. Seetõttu on kaheldav ka tõe ja täiuslikkuse võimalus, sest tõde on suhteline ja täiuslikkus võimatu.

Praktiline intellektuaal

Täna on loovisikul – kui tahes andekas ta ka poleks – teistsugused tiitlid, teistsugune positsioon, koht teisel väärtusskaalal. Ta pole ühiskonnas teab kui märgatav, vaid sulgunud oma valdkonda, oma professiooni piiresse. Kultuur isegi jaguneb subkultuurideks ja pihustub osaliselt põranda alla. Seal saab temast kergesti õdus ajaveetmisviis, tasustamata käsitöö, kõigile kättesaadav hobi.

Nüüdiskultuuris on kõik võrdsed, kõik on loojad. Autor on surnud, elagu autor! Paraku pole loovat annet kõigile võrdselt jagatud. Ühed saavad seda näpuotsaga, teised kamaluga. Kolmandad on sellest sootuks ilma jäetud. Muidugi, sellega on raske leppida. Sestap on loosungist „Vabadus, võrdsus, vendlus!” saanud ootamatult elujõuline kultuurimõiste. Jah, see tiivustas kunagisi Prantsuse revolutsionääre, saates nad võitlusse õiglase ühiskonna eest. Kunstiloomingus see aga ei kehti. Seal pole ei võrdsust ega vendlustki eriti mitte. Vabadus on vaid meedial, kes võib igaühest millal tahes põrguliku raspliga üle sõita.

Tänane kirjanik peab olema eelkõige intellektuaal, mõtleja, sest mõtlemine on targa inimese tunnus. Aga mõtlemisel on puudusi. Mõtlemine tekitab ülimuse tunde – tunde, et maailm on mõtleja jalge ees. See on väärkujutelm, aga osutab, et mõtlemine käib käsikäes võimuihaga. Pealegi – intellekt ei loo, vaid seletab. See võib viia triviaalsusse ja tihtipeale viibki.

Kas triviaalsus on siis pahe? Vastupidi, olla üldmõistetav ja kuuluda mingisse suhtlusvõrku on nüüdisajal hädatarvilik. Tänases ühiskonnas asendab universaalset intellektuaali – laialdaste teadmistega palju lugenud haritlast, kes on sotsiaalses suhtluses mõnevõrra kohmakas ning saamatu – pigem praktiline intellektuaal, kel on hiilgavad oskused ja teadmised küll ühe eriala piires, aga väljaspool seda on ta tavaline, suure suhtluskoormuse all ägav inimene, kes vabal hetkel haarab käepärase meelelahutuse järele.

Kultuuri sildi all võib viljelda kõike ja midagi pole mõtet halvustada. Ent kui kultuuris puudub vertikaalne hierarhia ning on vaid horisontaalne, kus elu ja looming ühes suures pajas kokku sulavad, võib see kaasa tuua üleüldise suutmatuse näha argise taha – ning ühes sellega loobumise pürgimusest, eneseületamise ihalusest, vaimsest pingutusest.

Blixeni looming tõestab, kui suur võib olla kujutlusvõime jõud. Kujutlusvõimet porri tallates, ainult argielule hümne lauldes hävitab kultuur iseennast.

Jumalik loomeakt

Karen Blixeni saatusekäänakutest tulvil eluga on kirjandushuviline enamasti kursis. Tema eluloo märksõnad „ebaõnnestunud abielu”, „Aafrika”, „kohviistandus”, „süüfilis”, „lennuõnnetusel surma saanud armastatu” on paljudele tuttavad. Jah, see naine oli alguses farmer ja lõvikütt – ning alles hiljem sai temast kirjanik, kes pani maailma endast rääkima.

Blixeni elust on saanud müüt ja tema loomingu kohal hõljub salapära siiani. Pole siis ime, et kui 1985. aastal tähistati kirjaniku 100. sünniaastapäeva, kõneldi Taanis lausa Blixeni kultusest.

Legendi loomisele on kaasa aidanud filmitööstus. Keenia memuaaridest „Aafrika äärel” (1937, eesti keeles 1994) on tehtud mängufilm, kus peaosa mängis Meryl Streep. Aafrika mälestusi on jaganud ta ka hiljem raamatus „Varjud rohul” (1960, eesti keeles 1994).

Eestlase lugemislauale jõudis Blixen kõigepealt novelliga „Heloise”, mis ilmus kogumikus „Taani novell” (Eesti Raamat, 1978). Sellesse on valitud Taani kirjanike novelle alates XIX sajandi lõpust kuni XX sajandi 60ndateni.

1996. aastal ilmus eesti keeles kaht pikemat novelli sisaldav kogumik „Babette’i pidusöök”. Nimiloo põhjal Sydney Pollocki tehtud film sai 1988. aastal parima välismaise filmi Oscari.

Lugu kõneleb vaesest teenijast Babette’ist, kes võitis suurema summa raha ja kulutas selle tervenisti ühele ülimaitsvate, aga väga kallite roogadega pererahvale tänuavalduseks mõeldud õhtusöögile. Ta ei hoolinud sellest, et seejärel on tema rahakott tühi ning tulevik tume. Ta ei soovinud muud kui väljendada oma annet – teha midagi, mida ta hästi oskas. Ärge laske mu geeniusel luhtuda, oli tema sõnum. See oli kui karje kunstniku südamest: laske ma annan endast kõik! Kunstnikule on kõige hullem oma võimete poolik rakendamine – see mõte jääb Blixeni tekstidest kõlama mujalgi.

„Babette’i pidusöök” on vähemasti pealkirja põhjal väga tänapäevane teos, kuigi teemat ennast käsitleb autor sootuks teises võtmes. Sööv inimene, see on ju tänane klassika. Raamatupoes kõrguvad kokaraamaturiiulid ähvardavalt, näidates vaimule salamisi trääsa: näed sa, vaim, sind pole enam vaja, sest inimene tahab ainult süüa ja lõbutseda, võtta elult viimast. Kõigil on õigus õnnelik olla – ja õnnelik olla tähendab hästi süüa, eks ole.

Oi, kuidas tänane inimene sööks, kuidas ta kugistaks elu üleni alla … ja kuidas ta siis oksendaks, kõõksuks sisikonda välja, vabastades end kõigest liigsest
ja koormavast, puhastaks vaimu liialduste katkust.

Värvilised pildid gurmeetoitudest märgivad kehalise inimese triumfi – terve elu kõigub ta söömise ja oksendamise vahel. Vahepeal on hetk rahu, hetk kummalist õndsust, mil kõht on justkui täis ja süda polegi paha … Lühike, liiga lühike on see hetk, misjärel tuleb tormata uusi kõhutäisi ahmima, uute pilgarite, uute annuste järele.

Elulooraamatudki äritsevad inimlike nõrkustega, kutsuvad suurte ja värviliste piltide abil maitsma kellegi kopse ja südant, keetma subproduktidest suppi, vaatama luubiga kellegi kondiüdi sisse. Särisevad praed kellegi lahutustest, keedused kellegi kohtuprotsessidest, salatid kellegi kurbadest silmadest, hõrgult hautatud inimsüdamed – müügiks läheb kõik.

Oi, suur on see iha vangistada jumalikku loomeakti, keerata see endale kerre, röhitseda mõnust, närida see peenteks tükkideks ja lõpuks välja sülitada, ainevahetusproduktiks muuta.

Oh seda pööbellikku rõõmu ja laululusti: turul me oleme vennad ja õed … Lauluke veereb, näod punetavad, jalg tatsub, oh, ilus on elu … Kõik koos, puntratantsus … Jumalik loomeakt – see, millest kõneles kord Blixen – on rännanud head praetükki otsivate perenaiste turukottidesse. Kuidas see juhtus?

Teksti mitu mõõdet

„Olen alati arvanud, et oleksin Firenzes katku ajal endale nime teinud,” kirjutab Isak Dinesen Aafrika mälestustes („Aafrika äärel”, Varrak, 1994, tõlkinud Riina Jesmin, lk 142), vihjates Giovanni Boccaccio „Dekameronile” ja selle kesksele klassikalisele intriigile, kus haigust, häda ja argimuresid tõrjutakse lugudega, mida inimesed kriitilises olukorras üksteisele jutustavad.

„Moed on muutunud ja jutu kuulamise kunst on Euroopast kadunud,” ütleb kirjanik, nentides, et lugusid kuulata oskavad veel ainult Aafrika pärismaalased. Valged inimesed ei suutvat pajatusi kuulata, sest nad on harjunud saama muljeid silmadega.

„Aafrika äärel” kujutab endast vaimustavat kogumit meeleolusid, värve, maastikke, inimesi, sissevaateid sündmustesse, elupiltide jäädvustusi. Tajutava poolehoiuga kõneleb ta seal oma armastatust Denysest, kes elas suuresti kuulmismeele varal ja eelistas jutu kuulamist lugemisele. Mees olevat talle andestanud sellegi, kui ta jutustamise õhinas kippus ära unustama, mis oli juhtunud loo alguses ja mõne vahepeal ära surnud tegelase kogemata üles äratas.

Lisaks õpetas Denys ta lennukit juhtima. Lendamise juures võlus naist õhusolemise rõõm, mitte üksnes vaated, mida ta nägi. „Õhus aga oled kolmemõõtmelises täies vabaduses; pärast pikki paoaastaid ja igatsusi viskub koju ihkav süda ilmaruumi embusse,” õhkab Blixen (lk 151). Kas pole selles ülestunnistuses midagi, mis sarnaneb kirjutamise rõõmuga?

Vihje Firenzele kriipsutab alla Blixeni eelistusi. Ta on klassikaline jutustaja, muinasjutuvestja. Taani kirjanduses on teda võrreldud Hans Christian Anderseniga. Korralik, hästi toimiv narratiiv on tema loomingu süda. Oskus lugu jutustada teeb tema arvates kirjanikust kirjaniku. Modernismi vaimule omane n-ö teadvuse vool oleks olnud talle ilmselt vaid nali, algaja punnitatud sepitsus, ehe diletantism.

„Seitse fantastilist lugu” ilmus esmakordselt 1934. aastal, kui Karen Blixen viimaseid aastaid Aafrikas elas. Needki lood on nagu tugevate värvidega maalid, kus inimene on ometi peenelt välja maalitud – ühes näo, ilmete, iseloomuga, mis kirjatähtedes nagu lõuendil elustuvad. Kirjanik pildistab sõnaga, kujutab kirjeldades – ja nagu tõeline kunstnik, annab ta edasi ka valguse muutumise, mille kaudu omandab lugu igavikulise mõõtme.

Tuua rõõmu, pakkuda vaimset tervendust, kergendust olemise vaevast – see näib olevat tema kui kirjaniku kõige tähtsam kohustus lugeja ees. Sest loo jutustamine, juba võimalus seda teha on jutustajale endalegi kingitus, hingepalsam, pääste millestki, millest ta ei lootnudki pääseda. Kui lugu algab, siis käib klõps ja kõik muutub. Maailm on äkki täiesti teine – helgem ja rõõmsam.

Lugu, see pole mitte lihtsalt põnev süžee ja võimalus meelt lahutada, vaid ravim lootusetuse ja ängistuse vastu. See pole mitte niivõrd väljapääs elulisest kitsikusest, moraalsest tupikust või mõnest muust kriitilisest seisundist, kuivõrd sissepääs vabasse, puhtamasse, kõigest häirivast vabastatud maailma – mitte niivõrd unustus, kui valgustus.

Omal moel toob ta niimoodi teateid kirjanduse ja kultuuri südamest, väljendab midagi ideaalset ja ehedat, nüüdisajal kaduma läinut – paotab aardelaegast, mille olemasolu on justkui unustatud.

Ometi pole narratiiv tema puhul keskne. Keskne on lugeja luuüdisse tungimine, tema hingepõhja vaatamine. Keskne on tekstist uhkav jõuatmosfäär, milles on üheskoos mäng ja tõeuuring ning kus kombatakse reaalsuse piire.

Tegelikult ei mahu Blixen nagu iga tugev ja isikupärane looja päriselt ühessegi kirjandustraditsiooni. See pole isegi oluline. Ta loob oma stiili ja keele, väljendab oma annet talle omase vormi ja tehnika abil.

Kirjanik kui võlur

Blixeni jutud on kuldselt vanamoelised, ilusad, dramaatilised ja ülevad. Ta ehitab kirjatähtedest losse, kus liiguvad parunid ja kuningad, kus sõidavad tõllad ja kalessid ja välgatab mõne peene daami sukapael… Osavalt liidab ta muinasjutu ja elutõe, müüdi ja absurdi. Kõik tema tegelased on silmitsi eksistentsiaalsete valikutega.

Tõsi, Blixeni tegelased on natuke nagu vanaaja rahvas – omamoodi mütoloogilised olendid, kes kuuluvad teise kultuurilisse dimensiooni. Neil on eneseväärikus ja südametunnistus. Nad võivad piirsituatsiooni sattununa tunduda karikatuursed, aga see ei loe. Suurus ja mõistatuslikkus jäävad neile sellest hoolimata alles.

Tihti on nad rändajad, õnneotsijad, kes on mingil hetkel vastamisi olukorraga, milles nad ei saa jääda vaatlejaks, vaid peavad tegema saatust määravaid otsuseid. Väljapääsmatu olukord on tema karakterite proovikivi. Ikka ja jälle on neis lugudes tegemist elu ja surma küsimustega, ustavuse ja reetmisega, kompromissitusega, südametunnistuse järgi käimisega, erinevat laadi ohverdustega. Iga tegelase viimne kohtupäev kangastub kusagil – kas või sümboolselt.

Iseloomulik on, et valikuhetkel kirjaniku sulg otsekui peatub. Ta koorib selle hetke peenetundeliselt lahti. Nii ongi kõigis tema tekstides saatus vääramatult kohal – igas elusas rakus, viimses kui ühes liigutuses, mida tema tegelased teevad, viimses kui sammus, mida nad astuvad, viimses kui sõnas, mida nad lausuvad. Üksainus viibe – ja kõik muutub. Saatus, sõna, samm – mis ka ei oleks, elu on otsus, elu on igavene. Tema tegelased on kui seiklejad saatuse labürindis. Sinu hing on sinu saatus, on Blixeni tuntud juhtmõte.

Ta on kui salapärane aednik, kes juhatab meid ühe kauni taime juurest teise juurde: ühest loost koorub teine, kui üks jutustaja taganeb, asub asemele uus, kes sunnib lugejat hinge kinni pidades ootama, mis saab, kas jutuvestja suudab laiali kandunud loo otsad jälle kokku viia.

Varem või hiljem avastavad tema tegelased end surma väravalt. Kuigi nad seda väliselt ei tunnista, tajuvad nad seda vaistlikult. Surma värav särab ja lummab. Ent surmahirmu ei ole. On erinevalt avalduvad loomused, erinevad inimlikud lubatähed, millega ühest olukorrast teise kanduda.

Blixen ei toorutse oma tegelastega, ei suru neile püstolit kuklasse, vaid näitab, et saatus ja surm on alati nähtamatuna kohal. Paeluvalt sepistab ta nende karakteri ja nende saatuse. Tundes surma hingust kuklas, avaldub inimloomus kõige selgemalt, osutab kirjanik.

Juhus või paratamatus, mis on elus määrav? Blixen ei vasta, vaid vestab keerulisi psühholoogilisi käike täis lugusid, mis voolavad ta sule alt nagu kevadveed, sillerdades, sädeledes, nõiduslikke valgushelke pildudes. Sõnavood, lummavad ja luulelised, muudkui tulvavad: dünaamiline, voogav sõnamaastik on kui inimkeelde tiritud, materialiseeritud muinasjutumaa
ilm, kus jutustaja vaimu juhib intuitsioon. Need on sõnasse kandunud energiaseosed, jõukõne.

Blixeni jutustajaanne on tõepoolest erakordne. Ta näikse kirjutavat, kelmikas võru suunurgas, olles saavutanud seisundi, kus jutud kirjutavad end ise, materialiseeruvad nagu võluväel – ta võtab neid õhust, nagu maag võtab õhust ehteid, käevõrusid, kaelakeesid või taevast langenud tuhka. Mis teha, sõnakunst ei ole treipingitoode, vaid võluri töö. Kirjanik ongi võlur.

Taganege, pajatsid, taganege, isehakanud, taganege, kirjanduse nööbikeerutajad, taanduge, kehklejad ja käratsejad, võlur tuleb. Kuulake, Kirjanduse kuninganna kõneleb. Kõlab laul – joovastav elulaul. Tervitage ja kummardage, olete allikale jõudnud. Just nii tahaks neid lugedes hüüda.

Tõde või maskeraad?

Blixeni looming annab võimaluse püstitada põhimõttelisi küsimusi. Kas kirjanik on lugude jutustaja või tähendamissõnade tooja? Kas kirjanik on ilmutaja/vahendaja või mõtleja/kontempleerija? Kas kirjanik peab väljendama tõde või jutustama lugu? Tõde või maskeraad – kumb on kirjaniku kreedo?

Blixeni puhul on need küsimused mõneti kunstlikud – nii nagu need on kunstlikud iga tõelise kirjaniku puhul. Maskeraad, mäng ja muinasjutt – kõik on Blixeni žanrid. Ta ei väsi maskeraadist, ei väsi mängimast, ei väsi muinaslugusid vestmast. Need kõik köidavad teda. Kirjandus ei saa ju olla manifest või moraalikoodeks, pigem ikka mõistukõne või allegooria. Ja seegi lähenemine pole ammendav. Eks ole ka Blixen orgaaniline sulam nii mõtlejast kui ka müstikust – sest kirjanik on alati meedium, kes vahendab midagi iseendast suuremat.

Aga kuhu jääb siis tõde? Blixeni tõde ei küpse, vaid välgatab. Tõde on sageli hoopis peidus. Tõeküsimust lahkab ilmekalt üks tema tegelane, preili Malin loost „Veeuputus Norderney saarel”, kus salgake tegelasi uppuvas majas ükstest lugudega turgutab.

„Kuidas küll tuleb teile mõttesse, et Issand ihkab meilt just tõde? [—] Issand teab tõde ju niigi, ja kui see ta ka veidi haigutama on ajanud, ei ütle ma midagi. Tõde on kingseppadele ja rätsepatele, Teie Kõrgeausus. Mina, vastupidi, teie kõrgeausus, olen alati olnud seda meelt, et Issandal on nõrkus maskeraadi vastu.” [—] „Aga teiselt poolt ei saa eitada, et valerüü on tehtud tõelise meistrikäega” („Seitse fantastilist lugu”, lk 149).

„Veeuputus …” kujutab endast varjamatult Boccaccio vaimus jutustust, mille traagiline lõpplahendus on kogu aeg kõhedust tekitavalt lähedal. Vastukaaluks sellele lähevad tegelased ja nende jutustatud lood üha põnevamaks ja särisevamaks. Iga jutuvestjat iseloomustab mõni värvikas detail, mõni tundevarjund, mõni eriomadus, mõni vältimatu veidrus, mis kellegi inimlikku suurust ometi ei kahanda. Uhkuse ja väärikuse teemat – mis oli „Babette’i pidusöögiski” aukohal – varieerib kirjanik üha.

Muide, ilma ilukirjandusliku „valerüüta” käsitleb Blixen inimese ja tema uhkuse teemat Aafrika mälestustes. Ta ütleb: „Uhkus on usk ideesse, mis oli Jumalal, kui ta meid lõi. Uhke inimene teab sellest ideest ja ihkab seda ellu viia. Ta ei taotle õnne või mugavust, mis ei pruugi kokku minna Jumala ideega temast. Tema edu on edukalt ellu viidud Jumala idee, ja ta on armunud oma saatusesse.” („Aafrika äärel”, lk 164).

… Tõstan tekstilt pilgu, vaatan aknast välja ega näe midagi – peale valguse.