Lindude kuningas Simorg on samuti värvika ajalooga tegelane. Juba sumerlaste mütoloogias esineb tegelane Anzud, kes on lõvipeaga kotkas, ühtaegu hea ja deemonlik, võimeline nii heaks kui kurjaks. Aeg-ajalt üritab see lind jumalate võimu usurpeerida, nt akkadikeelses „Anzu eeposes” varastab lind jumalate saatuste tahvli ja saab mõneks ajaks väe kogu maailma asjade üle. Sarnaselt kujutatakse „Lindude keeles” Simorgi mõõtmatu ja nähtamatu maailma valitsejana, kelle olemasolu müsteeriumi tuleb mõistusega imetleda. Kuid siiski lisatakse manitsus: „Ent hoidugem ütlemast, et ta on seetõttu Jumal. Kui te teete nii, nagu ma ütlen, ei ole te Jumal, vaid te olete jäädavalt süüvinud Jumalasse” (lk 77). Simorg on seega pelk Jumalasse süüvimise vahend, mitte Tema ise.
Lähis-Ida rahvaste folklooris on Simorg või Simurgh rahvajuttude kangelane, kellel pole mingit erilist müstilist aspekti. Siiski on tal eriline side mõne müütilise inimesega, kellega nad vastastikku üksteist aitavad. Selliseid lugusid, nagu räägiti Lähis-Idas Simorgi või Anzu kohta, tuntakse ka Läänemere rahvaste folklooris. Näiteks teisendlugu sellest, kuidas deemonlik Anzu varastab ära jumalate saatuste tahvli, leidub ka eesti rahvapärimuses, kui vanapagan varastab taevajumalalt piksepilli ja saab selle eest välgunoolega karistada. Nõnda võib olla isegi väga kaudne side Simorgi jumalaks pidamise ja eesti paganausu vahel, kuigi need kaks puu haru asuvad üksteisest päris kaugel.
Tõsiasja tõttu, et Attāri kasutab iidset mütoloogilist materjali, ei ole tema töö kaasaja suhtes sugugi mitte vähem moodne. Linnuparve teekond Simorgi juurde on ainult raamjutustus, mille sisustavad tegelikult õpetlikud jutupõimikud. Need on enamasti lühikesed lood, pajatused erinevat liiki askeetidest või pühameestest ja nende sageli eriskummalistest tegudest või ütlemistest. Need mehed on islami müstikud või väljaspool religioosset hierarhiat tegutsevad veidrikud, keda kutsutakse vahelduvalt dervišiteks, šeikideks, sufideks ja hulludeks. Terminoloogia rikkus selles valdkonnas viitab sellele, et Attāri teos on sisuliselt kollektsioon eri päritoluga allikatest, mille kokkupanemisele peab olema eelnenud põhjalik uurimistöö. Tänu sellele tööle on säilinud midagi, mis muidu oleks kadunud.
Tihtilugu püütakse lahendada sufismi ja islami müstika päritolu küsimusi. Selle ala uurimises on maailma teadusele andnud suure panuse Arthur Võõbus. Tema algupärane eestikeelne doktoritöö on nüüdseks suures osas avaldatud raamatus „Kummargil käsikirjade kohal”, seal on mainitud ka Süüria kristluse olulist mõju sufismi tekkimisele (lk 242, 280-281). Süüria ja Mesopotaamia kultuur on läbi aastatuhandete vaadanud religioossete veidrike peale armastava ja austava pilguga. Need inimesed võisid tänapäevases mõistes mõne psüühilise haiguse all kannatada, olla autismi spektris või siis ka sellised, kes leidsid karjäärivõimaluse askeedina, n-ö religioossed atleedid. Paljud nendest olid ka kirjanduslikult aktiivsed, luues või jätkates lokaalset traditsiooni. Ka nende endi kohta säilis suulises folklooris palju jutustusi või anekdoote, mida nad oma eluajal ütlesid või tegid. Need anekdoodid pidid edasi andma askeetide elulugu, kapseldades selle sisu mõne paradoksliku ütlemise või omapärase teo vormi. Sellistest lugudest, millel oli õpetlik sisu ja sõnum, said tarkuskirjanduse kandjad. „Lindude keel” ongi peamiselt seda tüüpi lugude kollektsioon.
Kuigi „Lindude keel” on kirjutatud värsivormis, on proosatõlge siiski ainuke loetav viis, kuidas tänapäevaselt seda teksti teises keeles edasi anda. Meeldiva üllatusena on selle tõlke teinud Kalle Kasemaa, kes varem pärsia keelest tõlkinud ei ole. „Lindude keele” tõlke ilmumine on ka näide, kuidas viljaka tõlkija pensionile siirdumine võib anda tema loomingulisele tegevusele sootuks uue horisondi.