Väga paljudel aladel, mitte ainult spordis, on inimene jõudnud oma võimete piirile väga lähedale. Ja kui see on üksikisikute osas nii, kas ehk ei peaks esitama sellesama küsimuse ka küpsete ühiskondade ja nende majanduselu kohta? Arvestuslikult ja paberil võib igikestev kasv võimalik olla ka piiratud ressursside tingimuses ja selle küsimuse uurimise eest saavad maailmas head palka tuhanded majandusteadlased, kuid eks igaühele peaks ühel hetkel selgeks saama, et lõputu kasvatamine pole enam mõistlik. Jõukad maailmaosad elavad juba ülekülluses ja eeldusel, et inimesed saavad edaspidi oma valiku teha sama vabalt kui siiani, on raske uskuda, et kõigi muude ahvatluste kõrval tahetaks ka aastakümnete pärast ikka 40-tunniseid töönädalaid teha ja sinna juurde kaevelda, et aega üldse pole.
Viimaste aastatega põlu alt väljunud ja taas üleilmseks autoriteediks tõusnud John Maynard Keynes arvas 1930. aastal essees „Meie lapselaste majanduslikud võimalused” soovitavalt-unistavalt, et praeguse sugupõlve töökoormuseks oleks 15 tundi nädalas täiesti piisav. Ja vabanenud aja saaks kulutada jõudeelule ning õnnelik olemisele. Muidugi võib vastuväiteks ja hoiatavaks näiteks jõudeelu laastavast mõjust moraalile tuua lagedale vene kirjandusklassika. Kuid et ükski ühiskond pole täies koosseisus jõudeelu praktiseerinud, siis puudub meil praegu katseline tõestusmaterjal selle kohta, et inimühiskond ilma tööta laisaks ja lolliks kätte läheb.
Igal juhul paistab vaidluses selle üle, kas aega on või aega ei ole, õigus olema nende poolel, kes sepitsevad pikaajalisi plaane ja teevad panuse sellele, et välistingimused ilmtingimata alla ei käi. Kiirustajatel, ajapuudusest kisendajatel ja kiirlahenduste nõudjatel sobib võtta ette viimase nelja viie aasta ehk „suurima sõjajärgse majanduskriisi” ajalehed ja meenutada, mitusada korda see euro selle aja jooksul kokku varisenud ongi? Milliste riikide majandus, pensionisüsteem ja ravikindlustus on hävinud, mitu korda Kreeka, Portugal ja Iirimaa eurotsoonist lahkunud? Maailm oleks kindlasti parem ja tervislikum paik elamiseks, kui need valeks osutunud katastroofiteated kõik oleksid avaldamata jäänud. See pole etteheide niivõrd meediale kui kõigile agentuuridele, analüütikutele, pankadele ja poliitikutele, kes vahendajatele need sõnumid mingitel varjatud motiividel on sisse söötnud. Ja kui tingimata peab rahast rääkima, siis oleks vaba ruumi võinud täita aruteluga Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi eelarve kuluridade üle. Paniköörid võiksid tähele panna ja mõtiskleda selle üle, miks Brüsseli planeerijad aastate peale ette vaadates üksmeelselt ignoreerivad kontinendi majandusliku ja rahandusliku kokkuvarisemise võimalust. Kas mitte seetõttu, et terve mõistuse järgi ei saa iga tõugu (ja eriti inim-)kapital ja ka füüsiline vara ühe päevaga ära kaduda või väärtusetuks muutuda? Ja kui on nii, et vara püsib alles ka siis, kui tema juures pidevalt nõrkemiseni tööd ei raba, siis võib ju endale puhkust lubada küll. Seda teeb ka Sirbi toimetus, sest teiste ajalehtedega võiks ju veel konkureerida, aga päikese ja merega on see lootusetu.