Millegipärast valisid reformierakondlased pärast Allar Jõksi esinemist „Terevisioonis” (ETV 21. V) ja Silver Meikari artiklit „Erakondade rahastamisest. Ausalt” (Postimees 22. V) suusaliiduga sarnase eitamistaktika. Mis küll toimus neil päevil Rain Rosimannuse peas, et ta soovitas väiksema kaliibriga erakonnakaaslastel isevärki rahastamisskeem maha salata? Küllap loodeti, et õnnestub seekord juhtunu kalevi alla panna, naeruvääristada Meikarit (mis läks osaliselt ka korda) ja minna vapralt edasi. Meikari vastaspool rõhutab pidevalt, et tegemist pole kangelasega. Aga kes seda väitnud on? Ingo Normet nägi sõnumitoojas kogunisti sentimentaalset infantilisti (Postimees 30. V) ning ega Jürgen Ligi ja Andrus Ansipi hinnangud erakonnakaaslase aadressil lavastaja omast palju ei erinenud. Kas seda just sõimuks tituleerida, nagu teeb Daniel Vaarik „Memokraadis” (12. VI), on maitseküsimus. Ajakirjandus seevastu toetas Meikarit ega jäänud uskuma Kristen Michali ja Jürgen Ligi südamevalu noore kolleegi eksirännakute pärast. Andrus Kivirähk on viimased kolm Eesti Päevalehe kolumni pühendanud Reformierakonna eitamisele ja vassimisele, aga tundub, et ilma erilise tulemuseta. Eelmisel nädalavahetusel toimunud üldkogu võttis tabavalt kokku Mikk Salu: „Reformierakonna juhtkonnal on teine probleem. Jutt on küll sorav, probleeme esineb, aga üldiselt on kõik okei, teised teevad ka ja meedia on pealiskaudne. Kõik see võib isegi tõsi olla, aga pidev korrutamine hakkab lõpuks mõjuma virilalt ja natukene keskerakondlikult. Käsi entusiastlikult kokku taguvad pensionärid olid üldkogul igatahes juba kohal” (Postimees 11. VI).
President Ilvese Twitteri postituse puhul ajakirjandus nii üksmeelne ei olnud. Taunivalt suhtusid sellesse Eesti Päevaleht, Delfi, Õhtuleht ja Pealinn, positiivses valguses nägid Toomas Hendriku kaitsetahet Postimees ja Äripäev. Ahto Lobjakalt ja Raimo Poomilt olekski raske olnud oodata positiivset tagasisidet, küll aga üllatusin Argo Ideoni „Nädala näos” kirjeldatust: „Nautinud Austrumsi külalislahkust veidi üle tunni, naasis ta hotelli Radisson Daugava juba üheksaks õhtul, Krugmani Eesti-teemalistest postitustest luges aga ilmselt kaasas olnud arvutist oma üheksandal korrusel asunud sviidis, mille akendest avaneb lummav vaade jõele” (Postimees 9. VI).
Ja selle lummava vaate ajel otsustas meie president pisut radiaatoriga lõõtspilli mängida …
Nali naljaks, tegelikult võis nendest säutsudest ära tunda „vana hea Ilvese”, millele juhtis tähelepanu ka Indrek Tarand („Keskpäevatund”, 9. VI). Ilves on tögamisse alati valulikult suhtunud. 20 aastat tagasi julges Rein Kruus Eesti Kirjanike Liidu kongressil nimetada tulevast presidenti „Eesti asjadega vähem kursis olevaks Müncheni literaadiks” (Sirp 12. VI 1992), millele järgnes Ilvese peaaegu sama valuline reageering kui Krugmani blogipostitusele. Selle vahega, et eluvõõrastest väliseestlastest on saanud pilusilmad ja kesise keeleoskusega idaeurooplased.
Paneb imestama, millise innukusega asusid meie kolumnistid ja välismaa majandusteadlased Ilvest kaitsma. „Krugmanil pole midagi öelda,” arvas Mikk Salu (Postimees 8. VI), „Häbi peaks sul olema, Paul Krugman!” leidis Joakim Helenius (Äripäev 11. VI), „Miks Toomas Hendrik Ilvesel on õigus ja Paul Krugmanil ei ole,” põhjendas Anders Åslund (Postimees 12. VI). Igatahes on Nobeli majanduspreemia laureaat paika pandud.
Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Ja tuled Eestimaa kodudes ei kustu veel.
