Kui „Naeri” puhul häirib äärmine ebaühtlus, siis Ekspressi „Kranaat” on vastupidi, täiesti häirivalt ühtlane. Mitte midagi muud peale selle, et kõik Eesti poliitikud on lollid ja jäävad elu lõpuni lollideks, siit teada ei saa ja vähemalt mind on see üheülbalisus ammu tüüdanud. „Kranaadi” allakäigu põhjus on formaalne: kuna lehekülje formaat on vähenenud, siis on paratamatult kokku kuivanud ka ideede ring.

Nii asub „Kräpiga” tänasel pabermeedia maastikul ainsana tõsiselt konkureerima Postimehe „Juurikas”. Selle tasemeni jõudmiseks peab Õhtuleht veel pingutama. Teemade ring on „Kräpis” isegi laiem ja nähtud värskema pilguga , kuid Mart Juure sõnakasutus on löövam, intensiivsem ja ka omapärasem. Peale selle on „Kräpi” kujundus lihtsalt masendavalt kirju ja maitsetu. Hea nali vajab soliidsemat aluspinda.

Ma ei saa siiski aru, miks on „Juurikas” üks ühele maha viksinud Eesti Ekspressi rubriigist „10 küsimust” ilma mingit uut kvaliteeti pakkumata (vähemalt 2. VI lehes oli see täiesti mõttetu). Eriti ei saa ma aru, miks on seda tehtud just nüüd, sest „10 küsimust” on nii pikka aega olnud Ekspressi lahutamatu osa.

„Kräpis” puuduvad lugude autorite nimed ning on võimatu oletada, kas need on ühe või mitme (ja kui mitme) isiku vaimusünnitused. Sedavõrd ühtlasel tasemel, kuid paraku ka omapäratu on kõik.

Ajalehehuumor peaks olema eripärase vaatenurga alt nihestatud reaalsus: jalad peab kõvasti maas hoidma, lennaku fantaasia nii kaugele ja kõrgele kui tahes. „Kräpis” on see nihe olemas, „Juurikas” samuti. „Kranaadis” enam mitte, seal lokkab labane ärapanemine. Kui Juur laseb Eestis tekkida ööprokuratuuril ja prokuratuuribussidel, siis me kujutame neid elavalt ette. Nagu ka „Kräpi” jonnakaid Saaremaa piraate. Me loome endale uue maailma, naljakama kui ehtne. Kui nali piirdub aga sellega nagu „Naeris”, et mõned sõnad, näiteks „kapp” või „ahv” on eesti keeles mitmetähenduslikud, pole see nali, vaid papagoi arulage korrutamine, sest mingit nihestust lugeja ajus ei toimu.

Evald Tammlaan kirjutas aastal 1939: „Meil on olnud suurmeister ka mehhaanilise nalja viljelemisel – kadunud Ernst Joll alias Jaan Kägu. (—) Aga ikkagi me naersime selles naljas – vaest lollakat.” „Naeri” „vaene lollus” ei pane isegi muigama, sest Jaan Kägu oli vähemalt aktiivne kuju, temaga alati midagi ikka juhtus”.

Ainus asi, mis „Kräpi” juures kurvastab, ongi see, et lugude juures pole autori(te) nime, vaid mingi mõttetu „Kräpp” või midagi veel häirivamat. Just humoristidel on kõige vähem põhjust oma autorsust häbeneda, sest tegu on kõige raskema kirjandusžanriga, kus teeselda ja konstrueerida pole võimalik. Kõik ütleb ära Juhan Peegli kuulus väide: „Olen üliõpilastele sada ja üks kord rääkinud, et nali kas on või seda ei ole. Mingit vahepealset astet ei ole.” Õhtuleht on vähemalt esialgu otsustanud valida esimese variandi.