18. mai Sirbis ilmunud Kauffmani ja Kalevi Kulli vestlus markeerib Kauffmani juba veendunuma Darwini vastasena („Newtoni ja Darwini pärand varjestavad mittefüsikalistliku bioloogia teistsuguse reaalsuse”), kuid jätab lugeja tema seisukohtade põhjenduste osas samasugusesse segadusse. Marek Strandbergi osundatud Kauffmani hüpotees, et „looduslikku valikut eraldi nähtusena ei olevatki ja et evolutsioon toimib biosfääri või ökosüsteemi omadusena, et leida muutuvale keskkonnale ja selles tekkivatele suhetele uusi vastuseid ja lahendusi …” kõlab tõepoolest provotseerivalt ja läheb vastuollu Kauffmani poolt varem avaldatuga. Kas teadlase arusaamine maailmast on muutunud? Ja milles seisneb tema pakutud alternatiiv? Strandbergi väitel seisneb Kauffmani hüpoteesi „meelikõditav iseloom” selles, et „aine universumis võibki olla jagunenud elutuks ja elusaks”, ning et elutu ja elusa aine käitumine ei ole samaväärselt ennustatavad. Samuti selles, et rakud võivad kohaneda uute keskkonnatingimustega ja et elusainel ja selle osadel on funktsioonid, milleks on leida lahendusi probleemidele. Selliste triviaalsuste afišeerimine võtab kukalt kratsima iga terve talupojamõistusega bioloogi. Usutluse käigus selgub eelkirjeldatud hookuspookuste arvatav põhjus: Kauffman on avastanud enda jaoks biosemiootika.
Mõte, et bioloogial võiks semiootikaga asja olla, on iseenesest kummastav. Biosemiootika on postmodernistlik distsipliin (3) ja postmodernistlik maailmavaade on põhimõtteliselt antiteaduslik. Vastavalt postmodernistlikule vaatele on reaalsus sotsiaalne konstruktsioon ja objektiivset tõde ei eksisteeri. Biosemiootika tegeleb märgiprotsessidega elussüsteemides. Biosignaalide uurimine pole aga mingil juhul biosemiootika monopol. Need signaalid ning protsessid, mida nad mõjutavad, on füüsikaliselt mõõdetavad ja teaduslikult analüüsitavad. Biosignaalidega tegelevad (erinevalt biosemiootikast silmanähtavate tulemustega) ka teaduslikud distsipliinid. Nt majandusteadlane Thorstein Veblen seletas juba 1899. aastal ära, et inimühiskonnas levinud silmatorkav pillamine ja raiskamine on adaptiivsed, kuna võimaldavad ausalt signaliseerida, et raiskajate käsutuses on hulgaliselt ressursse. Alates 1975. aastast on zooloog Amotz Zahavi edukalt rakendanud sama printsiipi kogu eluslooduses toimuva kuluka signaliseerimise seletamiseks raku tasandist kuni kogukonnani (4, 5). Tänapäeva rakubioloogias, füsioloogias ja käitumisökoloogias on signaalide uurimine üks põhilisi tegevusi. Samal ajal ei ole olnud kuulda ühestki semiootilisel lähenemisviisil saadud seletusest, millel oleks bioloogia kohta midagi ratsionaalset või üldarusaadavat, saati siis innovatiivset või kasulikku öelda. Ökofeminismi või juhtkoerte omailmakeskset dressuuri võib vaevalt pidada valgustuslikuks saavutuseks.
Bioloogia on loodusteadus, mis püstitab hüpoteese ja kontrollib neid toetudes mõõtmistulemustele, ja kus võimalik, siis katseliselt. Nagu märkis Carl Sagan, varustatakse teadlased väljaõppe käigus rumaluse avastamise komplektiga. Darwini loodusliku valiku kontseptsioonil põhinev evolutsiooniteooria kujutab endast imelist näidet teaduse eduloost. Enamgi veel, selle mõte peaks olema hoomatav igaühele, kes kordki elus on kasutanud sõela. Looduslik valik on sõelumisega sarnane protsess: organismide diferentseeritud, st mittejuhuslik paljunemine. Maailm meie ümber on täis käegakatsutavaid tõendeid selle protsessi toimumise kohta. Ei tohiks nõuda ülemäärast pingutust, et ette kujutada mismoodi on hundist eellasest saadud kogu tänapäevane koeratõugude galerii või algselt mürgisest kartuli eellasest meie igapäevatoidus. Või miks puud raiskavad väärtuslikku energiat ja toitaineid selleks, et endale tüve kasvatada. Tasuks mõtiskleda ka selle üle, kas inimesed paljunevad juhuslikult ja mis sellest tuleneb. Darvinistlikul valikuprintsiibil baseerub kogu tõu- ja sordiaretus ning ravimiarendus. Ilma selleta ei oleks toitu ega ravimeid. Elu ka ei oleks.
1. Daniel Dennett, Darwini ohtlik idee. Varrak, 2011. Lk 283–294.
2. Stuart Kauffman, Origins of Order: Self-Organization and Selection in Evolution. Oxford University Press, 1993, p. XIV.
3. Kalevi Kull, Uexküll and the post-modern evolutionism. Sign Systems Studies, 2004 vol. 32, p. 99–114.
4. Juhan Javoiš, Iga signaal looduses kannab koormist. Intervjuu Amotz Zahaviga. Eesti Loodus 2009 nr 10, lk 30–36.
5. Amotz Zahavi, Avishag Zahavi, The handicap principle: a missing piece of Darwin’s puzzle. Oxford University Press. Oxford 1997.