Bizarro-poeetika juured ulatuvad tagasi varasemasse kultuuri. Üldistes joontes on tegemist seguga euroopa avangardist, postmodernistlikust filosoofiast-kirjandusest, popkultuurist ja kultusfilmidest. Viimased kaks valdkonda on muidugi üsna laialivalguvad ja kindlatest huvidest lähtuvad nähtused. Mõned konkreetsed nimed, teosed ja liikumised nende suundumiste illustratsiooniks. Võtame näiteks ühe bizarro-autori. D. Harlan Wilson mainib isiklike mõjutajatena järgmisi kirjanikke, kunstnikke jms: Franz Kafka, Nikolai Gogol, Jorge Luis Borges, William S. Burroughs, Fjodor Dostojevski, Russell Edson, Deleuze & Guattari, Jean Baudrillard, Philip K. Dick, Kurt Vonnegut, René Magritte, David Lynch, Albert Camus, Airplane!, Airplane 2!, Nascari huvilised, Elvise imitaatorid ja Ben Affleck.2 Teised autorid lisavad siia omad eelistused ja mõjud; rõhuasetus võib olla nii euroopal, postmodernsel popkultuuril kui kultusfilmidel. Mainitakse mitmeid eksperimentaalkirjanduse autoreid: nt Kathy Acker, H. S. Thomson, teise olulise biitkirjaniku J. Kerouaci ja inglise sci-fi autori J. G. Ballardi mõju. Tähtsusetu ei ole bizarro puhul lastekirjandus: nt legendaarne Dr. Seuss jt. Ja muidugi tuleb suur mõju peavoolu mitte kuuluvatelt režissööridelt: nt Jan Svankmajer, Frank Henenlotter, Shinya Tsukamoto, Takashi Miike, Luis Buñuel, Alejandro Jodorowsky, Guy Maddin, aga mainitud ka 1970ndate horror’it, 1970ndate pornot ja 1980ndate slasher-filme ning blaxploitation-filmi. Trash-filmid (nt Troma stuudio toodang) on siin põhimõtteliselt oluline, sest selgitab bizarro’liku inspiratsiooni päritolu – algupäraselt on tegemist kõigepealt filmivaldkonnas käsitletud teemade ja võtetega.
Veidra tasandile tõstavad bizarro-proosa eelkõige loo juurde kuuluvad komponendid: fantastilised aegruumid, kausaalsuse puudumine ja absurd sündmustikus, imelikudirratsionaalsed tegelased ja veidrad teemad, poliitiline ebakorrektsus jne. Veidruskirjanduse sündmustikku iseloomustavad järgmised märksõnad: imelik, ebatavaline, friiklik, vildakas, haige, julm, nilbe, lõbus, jabur, alatu, camp jms. Bizarro kui žanri dominandiks on veider, samamoodi nagu nt romantilisel komöödial on oma lugu defineerivad dominandid. Analoogia teiste žanritega kirjanduses ja filmis on lihtne: kui lugejat huvitab krimikirjandus või action-film, siis on oodata nendest mõrvaloo lahendamist ja ohtrat tulevahetust. Kui inimene tahab veidrust, siis valib ta bizarro või nt David Lynchi „Eraserheadi”.
Lihtne on siinkohal märgata ühisjooni eri tüüpi ulmekirjanduse ja bizarro vahel. Siin on sarnasusi kujundite, maailmade loomise, tegelaste olemuse ning spekulatiivse tegelikkuse kirjeldamise seisukohalt. Ka klassikaline sci-fi on „veider”. Aga millised on erinevused? Kirjastaja Rose O’Keefe’i sõnutsi seisneb sci-fi ja bizarro erinevus veidruse määras. Kui paljud lugejad peavad ka sci-fi poeetikat veidraks, siis lähtub see veidrus nt ühest aspektist või asjaolust narratiivis. Ta toob näiteks Steven Spielbergi filmi „Jurassic Park”. Veider asjaolu on selles loos dinosaurustega loomaaed. Et sellest bizarro-jutt teha, peaks siia mõned elemendid juurde lisama: teadlaste seltskonna asemel külastab dinosaurusi selle asutuse maa-alale sisse murdnud pornofilmi võttegrupp, kes soovib seal filmida fetišistlikku loomapornot, seksi dinosaurustega. Kuid et seda veidruse määra veel suurendada, võiks loos osalevad pornonäitlejad omandada mingid üliinimlikud võimed. Jäägu siinkohal lahtiseks, kas see on hea lugu, aga kindlasti on see veider. Kuid siin pole midagi erakordset: paljud bizarro-lood lähtuvad naeruväärsest, ajuvabast või totrast ideest. Kirjaniku eesmärk on lugejat köita, ent säilitada tegelaste ja loo puhul ometi veidrus kui žanri kõige olemuslikum joon. Keefe kasutab muide hinnangulisust rõhutades eristust „kaasahaaravalt veider” ning „iiveldamaajavalt veider”. Sellel teinekord üsna tabamatul ja subjektiivselt tõmmatud joonel bizarro sünnibki.3
Sellel teemal edasimõtlemise seisukohalt peaks küsima ka, et millised võiksid olla eesti kirjanduse ja bizarro kokkupuutepunktid? Miks ei võiks servapidi siia kuuluda nt omaaegsed Arvo Valtoni novellid, kus keskne on mingisugune sürreaalnegroteskne atmosfäär ja imelikult käituvad tegelased. Ameerikaliku pehmema bizarro poolt sobiksid esindama Mehis Heinsaare tegelased ja irreaalsed olukorrad (härra Paul jt); vähe karmimat kummalisust sisaldab Ervin Õunapuu gootikatsükkel, kus on hoopis teistmoodi „musta huumori” vaatepunktist kujutatud nii seksi, vägivalda kui surma, (usu)fanatismi ja ajalugu. Urmas Vadi varasemate jutukogude laad meenutab mõneti imeliku-poeetikat. Ja muidugi on Andrus Kiviräha loomingu üks keskne komponent muinasjutuloogika kasutamine või meediategelaste veidruste võimendamine. See tunnetusviis läbib Kiviräha varasemaid n-ö naljalugusid, lastejutte ja -näidendeid, aga ka novelliloomingut (nt „Pagari piparkook”).
1 Louis Theroux, The Call of the Weird: Travels in American Subultures. Da Capo Press, 2007.
2 The Bizarro Starter Kit: An Introduction to the Bizarro Genre.Toim Team Bizarro. Bizarro Books. Portland 2006.
3 Randy Henderson, Bizarro Fiction 101: Not Just Weird for Weird’s Sake. http://www.fantasy-magazine.com/non-fiction/bizarro-fiction-101-not-just-weird-for-weirds-sake/.