Maailmapanga hinnangul sööb korruptsioon maailmas keskeltläbi 7% rahvuslikust rikkusest. Kuna Eesti ei kuulu peaaegu puhaste Põhjamaade hulka, aga ka mitte läbinisti korruptiivse Venemaaga (korruptsioonikuluks hinnatakse üle kolmandiku SKTst) samasse gruppi, siis peaksid me kahjud olema umbes keskmised. Eesti SKT oli 2011. aastal ligikaudu 16 miljardit eurot, sellest 7% teeb aastaseks korruptsioonikuluks Eestis 1,12 miljardit eurot, see on enam-vähem sama palju, kui Eesti saab aastas kokku Euroopa Liidu toetusi. Selle kõrval on parteidele sahkerdamisi kantavad mõned kümned tuhanded paljas peenraha. Kus on ülejäänu? Kindlasti paljudes kohtades, suur osa sellest küllap välismaistki päritolu ettevõtete käes, kuid eks ole ammu aeg küsida ja aina nõudlikumalt, et kust ikka pärineb näiteks me mõnegi poliitjuhi, kes läbi iseseisvusaja ainult avalikel ametikohtadel palgasaajana töötanud, miljonitesse ulatuv varandus. Kuid seegi on vaid jäämäe veepealne osa.
Maailmapanga mullune põhjalik korruptsioonialane uurimus „Nukujuhid” („The Puppet Masters”, http://www1.worldbank.org/finance/star_site/documents/Puppet%20Masters%20Report.pdf) näitab kätte hoopis suuremaid vähkide peidukohti. Eeskätt puudutab see variomanikega ettevõtteid. Meiegi poliitikas võib ju vabalt leiduda kannatlikke noormehi, kel korruptiivsed teod tehtud ning saadud tulu võõra nime all kuskil välismaal loodud firmas oma aega ootamas. Eestis räägitakse alatihti Küprosel registreeritud „Vene kapitalist”, mis siis sealt üle Euroopa Liidu laiali valgub. Kui me ei tunne ära sellise kapitali päritolu, kust me siis ikkagi teame, et see just Venemaalt pärineb? Miks mitte ka Eestist mingis osas?
Maailmapank annab rea soovitusi, kuidas korruptsiooni vähendamiseks just varjatud omandi vallas peaksid riigid ettevõtlust, aruandlust ja registreid seadusega reguleerima. Riigikogu praegu menetluses korruptsioonivastase seaduse eelnõu seletuskirjas viidet nende soovituste tundmisele või kasutamisele kahjuks pole.
See omakorda, aga ka seaduse menetlemisele kulunud pikk aeg viitab kinnitavalt samale, mis erakonnaseadusega seoseski jutuks olnud: erakondade konsensuslik tahe on reguleerida end ja oma võimalikke korruptiivseid tegusid võimalikult segaselt ja laialivalguvalt. Mittetoimiv seadus nagu ka seaduse kehtestamisega venitamine eriarvamuste, põhjalikkuse ja riigimehelikkuse jutu viigilehe taga on kõigi parlamendierakondade ühishuvi. Ja et mängus oleva raha hulk on üle tavamõistuse suur, siis ei rebene ka kokkulepped peaaegu kuskilt. Selge, et kogu iga-aastane miljard pole parteilastele salajaste kullavannide võtmiseks. Ettevõtjate keelatud hinna- ja turukokkulepped moodustavad ehk suurima osa kogusummast, kuid selliste kokkulepete võimaldamine ja nende karistamatus on lõpuks ikkagi poliitilist päritolu.
Viimased sündmused on näidanud, et niigi juba kriitikaväärse partokraatia muna sees on veel üks kitsam ring, kleptokraatia-nimeline kuldne rebu. Ja siin on ka vastus küsimusele, kuidas saaks kõige paremini „panna piiri kodukulude kasvule”, „elektrihinna tõusule”, kust leida puuduvad miljonid päästjatele, politseile, muuseumidele ja koolidele – eks ikka paljastades kleptokraadid erakondades ja ettevõtetes. Nad on juba peaaegu näha …