Mil moel te arvate rektorina toime tulevat üliõpilasealiste hulga madalseisuga?

T. M.: Praegu on Tartu ülikoolis umbes 18 000 üliõpilast. Üliõpilaste arvu mõistlik vähenemine annab võimaluse kontsentreeruda hariduse sisule ja kvaliteedile. Samal ajal aga peaks meie eesmärgiks olema see, et üliõpilaskond muutuks veelgi rahvusvahelisemaks, et teiste maade üliõpilastel oleks rohkelt põhjusi Tartu ülikooli õppima tulla.

Teisalt on selge, et kogu haridusrõhk koondub elukestvale õppele. On demograafiline fakt, et umbes pooled täna sündivatest lastest elavad enam kui saja-aastaseks. See aga tähendab, et 20aastaselt omandatud haridusest ei piisa selleks, et hiljem kogu elu sellega läbi ajada. Hiljutisest Bologna protsessi raportist (2012) aga selgub, et Eestis on väga väike protsent täiskasvanuid, kes mingis vormis õppetöös osaleb ning ka nn mittetraditsioonilised teed kõrgharidusse sisenemiseks on meil ääretult vähe levinud. Nii et siin on palju arenguruumi, näiteks üle 30aastaste tasemeõpingutes (uue) eriala omandamiseks.

V. K.: Rektor ei saa muuta demograafilist situatsiooni. Rektor saab algatada ja juhtida muutusi ülikoolis, mis arvestaksid demograafilist olukorda Eestis. Mõnes valdkonnas võimaldab üliõpilaste arvu vähenemine viia üliõpilaste-õppejõudude suhte tagasi normaalsele tasemele, kus juhendamine ja personaalne suhtlemine on taas jõukohane. Magistri- ja doktoriõppes on meil võimalusi oluliselt suurendada välisüliõpilaste vastuvõttu, seda nii meie lähiümbruse regioonist kui ka kaugemalt. Näiteks mõne viimase aastaga on välisüliõpilaste arv oluliselt suurenenud reaal- ja loodusteaduste ning humanitaaria valdkonnas. Lähtudes sellest, et oluline on hariduse omandanute hulk, mitte sisseastunute arv, võimaldab kvaliteetsem töö ka vähema üliõpilaste arvuga täita ülikooli kui hariduse andja missiooni. Statsionaarse õppetöö koormuse vähenemisel, mis toimub ka üleminekul tasuta kõrgharidusele, suunatakse vabanev aja- ja vaimuressurss teadus- ja arendustegevusse või täiendusõppesse.

M. U.: Ma näen võimalust lähiregiooni inimeste kaasamises meie ülikooli tegemistesse – Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Venemaa. Lisaks plaanime väga tõsiselt hakata tegelema gümnasistidega Eestis, nende motiveerimisega, et ükski võimekas inimene kaotsi ei läheks.

Aegade eest heietati Tartu ülikoolis lootust, et kamalutäis patente teeb ülikooli rikkaks. Olete seda meelt, et ülikool on hea patendiomanik ja litsentsimüüja? Kui palju on Tartu ülikoolil patente ja kui palju on ülikool nende kaubastamisest tulu saanud?

T. M.: Lehekülje http://www.ut.ee/et/kaitstudleiutised andmetel on ülikoolil 23 kaitstud leiutist ja üks kasulik mudel. Neid ülikoole, mis puhtalt intellektuaalomandi kommertsialiseerimisest rikkaks on saanud, on maailmas ääretult vähe. On ka selge, et kui sellele tegevusele tähelepanu ei pööra, siis ei ole kunagi suure võidu võimalust.

V. K.: Ülikool ei ole patentidega rikkaks saanud, kuid 2011. aastal oli intellektuaalomandi müügist saadud tulu siiski 76 000 eurot. Patenditaotluste arv on viimase viie aastaga enamvähem kolmekordistunud ja jõudnud suurusjärku üle 60 aastas, samal ajal on vormistatud ja hoitavate patentide arv jäänud 50 piiresse. Hoitavate patentide arv vahepeal isegi vähenes, sest 2009. aastal loobuti 21 vähem perspektiivse patendi või taotluse hoidmisest ja seeläbi ka vastavatest kulutustest. Mitu lähiümbruses meile eeskuju pakkuvat ülikooli (Helsingi, Kopenhaagen) on loobunud või loobumas patentide hoidmisest ja leidnud, et kasuliku mudeli või tehnoloogia kiire kommertsialiseerimine ettevõtetele nõuab vähem kulutusi, kuid võimaldab saadava tulu kohe reinvesteerida.

M. U.: Antud küsimus on esitatud mitte kõige korrektsemal viisil. Mina ei tea kedagi, kes oleks lootnud, et patentide omamine oleks võinud ülikooli rikkaks teha. Pigem oli eesmärgiks tegevus, et väärindada, kui võimalik, rakenduste kaudu ülikoolis loodud intellektuaalomandit. Enne kui loodud intellektuaalomand on kaitstud patendiga, ei saa rääkida kaitstud omandist. Seega oli eesmärgiks kehtestada kord võimalike leiutiste kaitsmiseks patentidega. Samal ajal on selge, et iga patendi saamisel ja hoidmisel on mõtet vaid siis, kui seda on võimalik kommertsialiseerida. Seega patentide hoidmisel ilma kommertsiaalse tegevuseta ei ole erilist mõtet. Minu arusaamise kohaselt tegutseb Tartu ülikool lähtudes nendest seisukohtadest ja müüb kaitstud patendid või sisse antud patenditaotlused kommertsialiseerijatele. Üks hea näide on terapeutiliste valkude QMCF tootmistehnoloogia patenteerimise algatamine Tartu ülikooli poolt. Seejärel müüdi see patenditaotlus firmale Icosagen, kes seejärel saavutas selle leiutise patenteerimise nii USA s kui ka Euroopas. Antud tehnoloogia on litsentseeritud üheksale farmaatsiafirmale terapeutiliste bioloogiliste ravimite väljatöötamiseks. Ma ei taha öelda, et selle tegevusega ülikool rikkaks läheb, aga minu arvates on vastutustundetu suhtumine, kui ülikoolis tehtud avastuste rakendused ei ole kaitstud ja ülikool ei püüagi väärindada loodud teavet.

On teil oma meeskond, kellega asute rektoriametit pidama?

T. M.: Ma loodan, et laiemas mõttes meeskonnaks saavad kõik ülikoolipere liikmed, kellega jagame ühiseid eesmärke ja väärtusi. Kui küsimus puudutab kitsamalt prorektorite valimist, siis kavatsen siin väga tähelepanelikult kuulata teaduskondade seisukohti ning tulevastele prorektoritele heakskiidu saada nii senatilt kui ka nõukogult.

V. K.: On toimunud konsultatsioonid ja nõupidamised, olen kuulanud ära paljude ettepanekud ja soovitused ning rääkinud mitme hea kolleegiga sel teemal, kuid ei ole valmis nimesid ütlema. See nõuaks mõlemapoolset valmisolekut ja mõistan inimesi, kes soovivad enne valimised ära oodata.

M. U.: Uus rektoraat formeerub lõplikult pärast rektori valimist.

Millega te lahkuva rektori Karise tegevuses kohe üldse nõusse ei jää?

T. M.: Sellises ametis tuleb paratamatult teha asju, mis tekitavad eriarvamusi. Kindlasti tulnuks otsuste tegemisel kasuks rektori ja rektoraadi avatum suhtlemine professorite ja teiste ülikooli inimestega, kes tegelikult ongi ülikool.

V. K.: Ma ei taha kandideerimisel lähtuda eelnevalt tehtu kriitikast, kuigi on palju asju, mida ma oleksin teinud teisiti. Ülikooli juhtimisstruktuuri on minu arvates jäänud ebaselgeid ja lahtisi kohti, näiteks pole päris selge dekaanide roll, kadusid ära ka teatud spetsiifiliste valdkondadega tegelnud nõukogu komisjonid, näiteks eelarve komisjon, akadeemiline komisjon jne. Seega ülikooli töötajate osalus ülikooli juhtimises mõneti vähenes. Ka õpetajakoolituse korralduses võinuks kiiremini jõuda kokkulepetele ja pikema perspektiiviga lahenduseni.

M. U.: Ainus probleem, mis mõjutas Alar Karise juhitud rektoraadi tegutsemist oli ehk lõpuaastatel nõrgenenud dialoog akadeemilise kogukonnaga. See põhjustas usaldamatust ja kahtlustusi.

Mis on olnud Alar Karise parim tegu rektorina?

T. M.: Edukas on olnud tegevus ülikooli taristu arendamisel – paljud ülikooli allüksused töötavad oluliselt paremates oludes kui viis aastat tagasi.

V. K.: Ta on juhtinud ülikooli viisil, mis on võimaldanud sellel tõusta üheksas teadusvaldkonnas maailma 1% parimate ülikoolide hulka.

M. U.: Tartu ülikooli maine tõus, mis ei ole tingimata seotud mingi konkreetse teoga.

Kas teie valituks osutumisel leiavad ka kaaskandidaadid töö rektoraadis?

T. M.: Jah, kui nad seda soovivad.

V. K.: See oleks võimalik nende vastava valmisoleku korral, kuid silmas tuleb pidada ka seda, et me oleme kõik loodusteadusliku taustaga, samal ajal kui rektoraadis peaks olema inimesi erinevatest teadus- ja õppevaldkondadest.

M. U.: Väheusutav, kolm kõva kivi head jahu ei jahvata.

Kas te ise olete valmis hakkama ülikooli juhtkonna liikmeks, kui mõni teie konkurentidest rektoriks valitakse?

T. M.: Tõenäoliselt mitte.

V. K.: Tõenäolisem on, et jätkan teadusagentuuri juhina.

M. U.: Ei ole.

Mis muutub Tartu ülikoolis enim, kui asute rektorina seda juhtima?

T. M.: Praeguses arengujärgus tuleb tähelepanu pöörata sellele, et otsuste tegemine oleks palju laiapõhjalisem. See ei tähenda lõputuks venivaid vaidlusi, vaid inimeste ärakuulamist ja, kus vähegi võimalik, nende soovidega arvestamist. Kui ülikooli liikmed on osalised otsuste tegemises, siis on nad ka palju efektiivsemad nende täideviimisel. Teine ressurss, mida tuleks rohkem kasutusele võtta, on interdistsiplinaarne koostöö. Ülikooli eri erialade olemasolu on tema rikkus ning koostöö nii õppekavade kui ka teadusprojektide tegemisel annab võimsa lisaväärtuse. Kavatsen ka väga sisuliselt teha koostööd üliõpilaskonnaga, et nii seadusandluse kui finantseerimise vallas olla nendega ühel laua poolel.

V. K.: Säilitatakse stabiilsus asjus, mis toimivad ja arenevad hästi; rektoraat suhtleb aktiivselt töötajatega ja suureneb inimeste kaasatus ülikooli juhtimisse; vastavalt ülikooli sisestele ootustele ja välistele tingimustele korraldatakse ümber eelarve; rakendatakse uusi meetmeid õppetöö ja juhendamise kvaliteedi tõstmiseks.

M. U.: Taastub akadeemilise kogukonna hõlmatus ülikooli juhtimisse, ülikool muutub rahvusvahelisemaks ja meie muutume Euroopa akadeemilise karjääri osaks.

Elu- ja loodusteadusis on üksjagu huvitavad ajad. Kas eemaleminek tuska ei tee?

T. M.: Kui Juhan Parts kustus mind kunagi ministriks, ilma et ma isegi erakonna liige oleksin olnud, küsisid mu sõbrad: „Miks sa küll poliitikasse lähed, sinna minnakse ju ainult oma asja ajama?” Ent ma tundsin tõepoolest, et teaduse ja hariduse edendamine, nende jaoks uute arengutingimuste loomine ongi mu „oma asi”, mida ajada. Kui olin noor teadlane, siis oli mul mitu vanemat kolleegi, kes lõid minu jaoks parimad töötingimused, nii et ma sain täie energiaga teadusele pühenduda. Tunnen otseses mõttes, et nüüd on minu kord.

V. K.: Kavatsen 100% pühenduda rektori tööle, kuid mul jäävad oma ökoloogia ja maateaduste instituuti juhendatavad doktorandid ja aktiivne uurimisgrupp. See toimib ka praegu, kui juhin teadusagentuuri.

M. U.: Ma kavatsen jätkata erialast teadustegevust doktorantide juhendamise kaudu. Ma olen elukutseline teadlane ja ma ei arva, et ma suudaksin oma ajust kustutada kogu selle mulle neljakümne aasta jooksul talletunud teabe. See ei tähenda, et ma teeksin enesele mingeid allahindlusi Tartu ülikooli juhtimisel rektorina.

Mis on Tartu ülikooli kolm kõige suuremat probleemi, mis lahendust vajavad?

T. M.: Esiteks, ülikoolipere jaoks oma ülikooli tunde loomine. Et oleks selge, et ülikool hoolib oma inimestest ja väärtustab nende tehtavat tööd. Siia kuuluvad nii demokraatlikumad otsuste tegemise mehhanismid kui ka paremad palga- ja töötingimused. Teiseks, ülikooli kui Eesti ühiskonna mõtteliidri ja arenguprotsesside eestvedaja positsiooni taastamine. Kolmandaks, üliõpilaste ja töötajate huve hindava teaduspõhise õppetöö kvaliteedisüsteemi loomine, kus oleksid selged meie eesmärgid, nendeni jõudmise teed ning indikaatorid, millega saame hinnata meie edasijõudmise edukust.

V. K.: Õppetöö kvaliteedi parandamine, õpetajakoolituse korraldus, töötajate palgatingimuste parandamine.

M. U.: (1) Raha hankimine, et seda investeerida inimestesse – õppejõududesse, teadlastesse, üliõpilastesse ja tugistruktuurides töötajatesse. (2) Akadeemilise kogukonna kaasamine ülikooli juhtimisse ja kõigi tegevuste kvaliteedi tõstmine. (3) Õpetajakoolituse korrastamine Tartu ülikoolis.

Kas, ja kui, siis mida olete lubanud teid üles seadnud ülikoolipere liikmetele?

T. M.: Olen lubanud kõike seda, mis on kirjas mu valimisplatvormis. Mingeid salaleppeid ei ole.

V. K.: Ei midagi materiaalset, kuid olen lubanud rektorina põhimõttekindlalt seista ülikooli kui terviku huvide eest ja seista vastu kildkondlikult omakasupüüdlikele soovidele.

M. U.: Olen lubanud neile ausalt ja kogu hingega teenida Tartu ülikooli!

Milline on lubadus, mida ülikoolipere ehk enim ootab, kuid asjade seis ei võimalda teil seda ühelgi moel lubada?

T. M.: Hea töö vääriline hindamine. Sinnapoole tuleb jõuliselt liikuda.

V. K.: Ülikoolipere ootaks nende töö suurema väärtustamise ja tugevama ühtekuuluvustunde kõrval ka oluliselt suuremat palka ja seda juba homme. Palgatõusuks on vaja üle vaadata kõik võimalused alates ülikooli sissetulekute suurendamisest kuni majasisese kokkuhoiuni välja, kuid lubada kohe palga kahekordistamist on populism, millel pole võimalust realiseeruda.

M. U.: Mina ei saa neile lubada, et nende palgad alates 1. detsembrist 2012 oleksid kahekordsed. Aga ma kutsuksin kaasa kõiki oma kolleege, nii akadeemilises peres kui ka tugistruktuurides, aktiivselt tegutsema, et selline asi oleks võimalik paari-kolme aasta pärast.

Eesti akadeemiline ringkond on, kuis viisakalt öeldagi, mõõdukalt asotsiaalne: võimalik, et sõltuvus poliitilistest otsustest hoiab üsna madalal kriitikataseme ja sekkumise avalikku ellu. Kas see on Tartu ülikooli rektori jaoks probleem ja valdkond, millesse sekkuda? Kui, siis kuidas?

T. M.: Ma ei nõustu selles küsimuses antud hinnanguga. Ent nõustun sellega, et Eesti ühiskond ootab Tartu ülikoolilt veelgi enam aktiivseid seisukohavõtte riigi tuleviku jaoks olulistes küsimustes. Siin peab rektor eeskuju andma ning toetama ka teiste tegevust sel alal.

V. K.: Kui kuulda võtjaid napib, siis kaob ka soov kaasa rääkida. Praegusest oluliselt suuremal hulgal ülikooli inimestel oleks põhjust avalikku ellu ja diskussioonidesse sekkuda. Rektor ja ülikooli juhtkond peaksid seda igati toetama, sõltumata seisukohast, mida iga üksik ülikoolipere liige esindab. Oma autoriteedile tuginedes saab ülikool kindlasti mõjutada paljusid ülikooliväliseid hoiakuid ja seisukohti, näiteks peaks ta kindlasti aitama kaasa õpetaja elukutse väärtustamisele ühiskonnas.

M. U.: Ma lisaksin siia oma kreedost järgmist.

Arvan, et Tartu ülikooli õpetlased peavad senisest aktiivsemalt välja käima oma arvamuse ühiskonnas toimuva kohta, olgu siis moraali, väärtuste ja ellusuhtumise teemadel või muudes meie riiki ja rahvast puudutavates küsimustes, nagu majandus ja kestvus. Me peame kõik seisma selle eest, et Tartu ülikooli eksistentsi kirjeldaks sidus terviklik legend läbi aegade alates aastast 1632. See peab olema optimistlik ja seletama seda, kuidas eesti rahva arengut ja sümbolite teket soodustas seesama Universitas Tartuensis, ükskõik mis keeles või millise võimu all ta tegutses. Me peame rääkima arusaadavalt kogu ühiskonnale sellest, miks ta vajab ülikoole ja eriti Tartu ülikooli. Tartu ülikoolil peab olema ühiskonnas keskne roll vaimsete väärtuste loomisel ja kandmisel. Ma olen kindel, et intelligentsed inimesed tunnetavad ise millal ja kuidas nad oma arvamust ning seisukohti võiksid väljendada – ükskõik millises küsimuses. Rektor ei ole inimene, kes ne
id käsutab. Rektor on üks nende hulgast ja käitub ka sellele vastavalt.

*

Toivo Maimets, 1957
Töö:
1992 – … Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond; professor
2008–2012 Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut; direktor
2006–2007 Newcastle’i ülikool (Suurbritannia), külalisprofessor
2005–2005 Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut, rakubioloogia õppetool; rakubioloogia erakorraline professor
2003–2005 Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut, rakubioloogia õppetool; rakubioloogia erakorraline professor
2003–2005 haridus- ja teadusminister
2001–2007 geeni- ja keskkonnatehnoloogia tippkeskus, juhataja
2000–2005 Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut, rakubioloogia õppetool; rakubioloogia professor
1995–1998 Tartu ülikool, teadus- ja arendusprorektor
1993–1995 Tartu ülikool, bioloogia-geograafiateaduskonna dekaan
1986–1992 Eesti biokeskus, teadussekretär
1978–1986 Tartu ülikool, insener, teadur, vanemteadur
Haridus:
Tartu ülikool, 1991, PhD (molekulaarbioloogia)
Moskva ülikool, 1984, bioloogiakandidaat (molekulaarbioloogia)
Tartu ülikool, 1980, diplom (bioloog, bioloogia ja keemia õpetaja)

Volli Kalm, 1953
Töö:
2008 – … Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut; professor
2003–2007 Tartu ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geoloogia instituut; rakendusgeoloogia professor
1998–2003 Tartu ülikool; õppeprorektor
1992–2007 Tartu ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geoloogia instituut; professor
1988–1992 Tartu ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geoloogia instituut; dotsent
1986–1988 Tartu ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geoloogia instituut; lektor
1981–1986 Tartu ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geoloogia instituut; assistent
Haridus:
1988–1989 Alberta ülikooli geoloogia osakond, järeldoktorant
1980–1984 Eesti TA geoloogia instituut, aspirant, geoloogiakandidaat
1971–1976 Tartu ülikool, geoloogia eriala
1964–1971 Vändra keskkool

Mart Ustav, 1949
Töö:
2007– … Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut; professor
2007– … TÜTI biomeditsiinitehnoloogia professor
2002–2007 Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut; direktor
2002–2007 TÜTI direktor
2002–2007 Tartu ülikool, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut, mikrobioloogia ja viroloogia õppetool; mikrobioloogia ja viroloogia professor
1996–1999 TÜ MRI juhataja
1992 – … TÜ bioloogia-geograafia teaduskonna molekulaar- ja rakubioloogia instituudi (TÜ MRI) mikrobioloogia ja viroloogia õppetooli juhataja, korraline professor
1989–1992 Cold Spring Harbor Laboratory, külalisteadlane
1985–1989 TRÜ onkogeneesi labori juhataja
1982–1985 stažeerimine Uppsala ülikooli meditsiinilise geneetika instituudis
1976–1982 Tartu riiklik ülikool, vaneminsener, nooremteadur, vanemteadur
1974–1975 küberneetika instituut, vaneminsener
Haridus:
keemiakandidaat 1979, molekulaarbioloogia erialal
Tartu riiklik ülikool, keemia eriala, 1972