Türi kultuurimaja väike saal oli ootuspäraselt ääreni publikut täis ja peab tunnistama, et akustika selle all ka kannatas. Kui pianist alustas Beethoveni sonaadiga op. 110 As-duur, tekkis hinge väike värin, et kas ta tõesti suudab sellise aukartustäratava kavaga neis rasketes tingimustes ellu jääda – lisaks kuivale akustikale osutus proovikiviks ka üsna raskesti käsitletav Estonia kontsertklaver. Pianist aga pani end kohe intensiivselt kuulama tänu valusalt teravdatud polüfoonia läbikuulamisele ja seeläbi äärmise faktuuriselguse saavutamisele. Juba kontserdi alguses äratas tähelepanu Lubjantsevi ainulaadne pedaalikäsitlus: nii mõnigi publiku hulgast avaldas kontserdi järel arvamust, et pole varem kuulnud pianisti, kes nii vähe pedaali kasutaks, säilitades sealjuures mahlase kõlakanga. Kohati tundus isegi, et just sellistes tingimustes võivadki tema faktuurikäsitlemise võimed avaneda kõige ehedamal kujul. Beethoveni sonaadist jäid kõige eredamalt meelde loomulikud ja ilma sentimentaalsuseta esitatud aariad ja polüfoonia absoluudilähedase läbikuulamisega fuugad.

Edasi sai publik kuulata Rahmaninovi etüüdpilti c-moll op. 39, mille faktuuriselgus võttis jällegi kõrvus kohisema, suurepäraselt üles ehitatud Chopini nokturni c-moll op. 48 ning avapoole lõpuks fantastilise sära ja isikupäraga esitatud Liszti „Mefisto valssi nr 1”. Teine pool algas Skrjabini 5. sonaadiga, millega ta pälvis mõlemal Tšaikovski konkursil publiku tulise tunnustuse. Kontserdi kulminatsiooniks kujunes aga Chopini 3. klaverisonaat, mis lähenes omamoodi täiusele. Võib ju vaielda erinevate arusaamade ja taotluste üle, aga niivõrd ideaalilähedast teostust ei kuule kuigi sageli. Asjatundlik publik reageeris ovatsioonidega püsti seistes.

Aleksandr Lubjantsev on üks neid väheseid tänapäeva noori interpreete, kes ei ürita ennast kehtestada muusikaväliste vahendite najal, vaid veenab oma sisemise eripäraga. Jääb vaid loota, et meie kontserdikorraldajad toovad ta peagi ka Tallinnasse suuremale lavale!