Harvakõlav repertuaar lõpetas Tartu kontserdihooaja

2 minutit

Aleksandr Glazunovi Viiulikontserdis soleeris Ivi Ots. (On huvitav kokkusattumus, et kuu aega varem esitas Vanemuise dirigent Lauri Sirp sama helilooja Saksofonikontserdi Tallinna Kammerorkestriga. Vene heliloojad, kui need kõige kuulsamad välja arvata, polnud vahepeal ju sugugi moes.) Kleenuke viiuldajanna alustas paljutõotavalt, sügava mahlaka tooniga. Kogu teose vältel meeldisidki kõige rohkem madalamad-aeglasemad-laululisemad kohad kui mängija natuurile (ja ka pillile) väga omased ja ilusti sobivad. Tundus, nagu kartnuks dirigent orkestriga solisti matta, hoides seetõttu igas mõttes mõõdukat joont. Minu meelest jäi teos kui tervik seetõttu liialt kammitsetuks. See oli mäng orkestri taustal, mitte orkestriga – hilisromantiliselt sümfooniline, põimuvate teemadega tihe helikangas.

Kontserdi teises pooles kõlas Villem Kapi Sümfoonia nr 2 – 1940ndate-1950ndate tugevamaid sümfooniaid eesti muusikas, ühtlasi selle poolest kuulus teos, et valmis ja kõlas mitu aastat varem kui Šostakovitši väga sarnase peateemaga Tšellokontsert. Selles on kuulda helilooja vaimustust Tubina sümfonismist, impulsse rafineeritud Ellerilt, ehedat armastust eesti rahvaviisi vastu ja muhelust selle üle – musikaalse inimese südamest tulnud muusika. Ettekanne oli algusest lõpuni kaasahaarav ja dünaamiline ning dirigendil väga kenasti kujundatud. Kiita saab Vanemuise SO kõiki pillirühmi, alates keelpillidest, eriti toonitaks väga ühtlast metsasarvekoori, säravaid vaserühma etteasteid, särtsakat löökpilligruppi, paindlikku ja paljude soolodega silma paistnud puupilliplokki ja eriti selle klarnetikooslust, kuhu lisaks tänavusel üleriigilisel konkursil esikoha võitnud Tõnu Kalmule kuuluvad veel rühma kontsertmeister Margus Vahemets, kelle iga repliik on esitatud erilise keskendumisega, nagu seegi kord, ning Heimo Hodanjonok, kelle bassklarnetisoolo ajal valitses saalis täiesti eriline vaikus. Kui esimese osa järel puhkes aplaus, võis selles loota mitte lihtsalt teadmatust sümfoonia osade vahel mitte plaksutada, vaid tõesti spontaanset reaktsiooni lavalt tulnud ja kuulajad üle valanud energiale.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp