Laval aga oli etenduse teljeks endiselt vana Aliide Heli Veskuse tõlgenduses. Veskus on küll oma häälematerjali poolest lüürilisem kui Johanna Rusanen-Kartano, keda kuulsin varem, ent see annab rollile ka teisi, pehmemaid värve. Veskuse Aliide on mineviku taagast väsinud, tema puhul tõuseb rohkem esile inimlikum pool, milles ajuti vilksatab isegi kaastunnet. Aga ka Veskuse Aliide ei kahetse midagi. Olevik tekitab ainult arusaamatust ja kibestumist ning ooperi finaal, maja süütamine, on nagu 1939. aastal alanud loo viimine ettemääratud lõpuni. Veskus valitseb nõudlikku vokaalpartiid väga hästi, mõjub laval orgaaniliselt ning oskab oma jõuvarusid targalt jagada: eriti meeldejääv oli ooperi kulminatsioon teises vaatuses, Aliide monoloog, kui Veskuse hääl täitis kogu saali jõulise kõlavoona, tuues samal ajal esile teksti mõtte.

Etendus tervikuna oli heal ühtlasel tasemel ning kahe kogetud „Puhastuse” õhtu alusel tuleb taas tõdeda, et lisaks rahvusvahelistele staaridele on soomlastel piisaval hulgal tublisid lauljaid ka kodus.