Ei saa loota, et seksuaalset ekspluateerimist saab peatada, kaitsta naisi ja lapsi, karistada kurjategijaid, kuni nõudlusele pole piisavat tähelepanu pööratud. Kes on see nähtamatu klient? repro näituse “sexarbeit” kataloogist
Nõudluse uurimine aitab kaasa inimkaubanduse vähendamisele ning parema sotsiaal-majandusliku olukorra tagamisele.
Üks seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimuva inimkaubanduse võtmeküsimusi on meeste nõudlus prostitutsiooni järele.
On ilmselge, et on võimatu võidelda inimkaubanduse ja prostitutsiooniga seni, kuni ei kõnelda nõudlusest. Nõudlus toidab naiste ja lastega kaubitsemise vajadust. See loob pinnase rahvusvaheliselt organiseeritud tulusale kriminaalsele ärile. Ülemaailmsest seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimunud inimkaubandusest, mille peamised ohvrid on naised ja lapsed, saadud tulu ulatub 10 miljardile USA dollarile aastas.
Ei saa loota, et seksuaalset ekspluateerimist saab peatada, kaitsta naisi ja lapsi, karistada kurjategijaid, kuni nõudlusele pole piisavat tähelepanu pööratud.
Liiga palju inimesi ei saa või ei taha saada aru, miks nõudlusest rääkimine on inimkaubanduse, prostitutsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel keskne teema. Nad usuvad müüte, et prostitutsioon on vältimatu. Müüte, et mehed, kes ostavad seksi, rahuldavad oma bioloogilisi vajadusi; et prostitutsioon on hädavajalik üksildastele või frustreeritud meestele või meestele, kelle partnerid ei ole piisavalt seksuaalsed; et prostitutsioon on vajalik sõjaväelastele või teistele meestele, kes on oma abikaasadest ja perekondadest eemal, või stressis ärimeestele või invaliididele, kes ei saa muidu oma seksuaaltungi rahuldada.
Teiste sõnadega, prostitutsiooni on vaja kõigile meestele. Need müüdid tahavad viia eemale nõudluse tegelikust problemaatikast, sest ikka on leidunud mehi, kes vajavad seksi ja peavad seda saama, ka siis, kui see tähendab naiste ja laste keha ostmist.
Lisaks sellele tuleb kohe mainida, et prostitutsioon käib käsikäes suurte spordiüritustega nagu olümpiamängud ja maailmameistrivõistlused. See on üldteada tõsiasi.
Inimkaubanduse-vastase võitlemise koalitsiooni direktor on väitnud, et mullu suvel enne jalgpalli maailmameistrivõistlusi Saksamaal sai ta mitmeid ettekandeid selle kohta, et Saksamaale oli tulnud ja toodud prostitutsiooni eesmärgil hulga naisi ja tütarlapsi. Brasiilias oli naisüliõpilastele tehtud ettepanekuid lennata Saksamaale, et nad toetaksid oma rahvusmeeskonda, kõik kulutused lubati katta. Ka ajalehtedest võis lugeda, et Brasiilia prostituudid valmistusid Saksamaale sõiduks. Samasugust teavet tuli ka Aafrikast.
Kes on need nähtamatud, kellest ei kõnelda? Kaubitsejad ja ostjad. Kes on inimkaubitsejad, kes organiseerisid sadade Brasiilia ja Aafrika maade naiste (aga ka kõikjalt mujalt üle maailma) transportimise seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil? Kes on noorte naiste kaubitsemisest saanud tohutu kasu? Kes ostavad lennupiletid, vormistavad reisidokumendid ja maksavad arved, kõike seda lootuses saada suurt kasumit naiste keha müügist? Kes varustavad naistega miljoneid mehi, kelle anonüümsus on kaitstud, sest need mehed kasutavad naisi, kes kuuluvad prostitutsioonitööstusesse?
Tulles tagasi möödunud suve Saksamaa jalgpalli MMi juurde, siis rahvusvahelise migratsiooni organisatsiooni (IOM) 2006. aasta septembris tehtud ettekande põhjal võib väita, et “inimkaubanduse sagenemise juhtumeid MMi ajal ja pärast seda ei ilmnenud”, ja seda tänu Saksamaa valitsusele ja ka valitsusvälistele organisatsioonidele. Need pingutused pälvisid ka rahvusvahelise heakskiidu. Ka Naistega Kaubitsemise Vastase Koalitsiooni ja Euroopa Naiste Ühenduse (European Women’s Lobby) heakskiidu. Näiteks Euroopa Naiste Ühenduse assamblee, mida peeti 2005. aasta 15. ja 16. oktoobril Brüsselis, võttis üksmeelselt vastu Eesti Naisuurimis- ja Teabekeskuse (ENUT) initsieeritud ja Eesti Naiste Assotsiatsiooni ümarlaua, Euroopa Naiste Ühenduse liikme ettepaneku: “Me palume Euroopa Naiste Ühendust ja selle liikmeid protestida Saksa Liitvabariigi valitsuse ja Saksa Jalgpalliföderatsiooni vastu, sest nad ei võtnud mitte midagi ette, kui Saksamaale kavatseti “lennutada” suurim bordell Euroopas ja paigutada sinna 40 000 naist, kes osutaksid seksuaalteenuseid meestele 2006. aasta jalgpalli MMi ajal Berliinis, paljud neist naistest olid inimkaubanduse ohvrid.” Sellega oleks rikutud naiste õigusi ja ÜRO 1949. aasta inimõiguste konventsiooni inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise ning prostitutsioonile sundimise punktis. See, et aktivistide sammud hoidsid ära inimkaubanduse juhtumite sagenemise Saksamaa MMi ajal, on hea õppetund. Me peaksime uurima edasi, kes on prostitutsiooni nõudluse adressaat?
Mehed peaksid mõtlema selle nõudluse peale, sest nad on olnud kummaliselt ükskõiksed nende sookaaslaste vastu, kes nõuavad oma eelisõigust prostitutsioonile, peamiselt naiste ja laste seksuaalsele ärakasutamisele. Just meestel võiks ja peaks olema selle võtmeküsimuse lahendamisel peamine osa. ENUTi algatusel avaldati eelmise aasta naistepäeval 33 mehe, avaliku elu tegelase nimed, kes deklareerisid, et nad ei osta seksuaalteenust. Ja me levitasime plakatit sõnumiga “Bordellis käimine on sama hea kui jahipidamine loomaaias. Tõeline mees ei osta seksi”. Selle sõnastuse oli mõelnud välja mees.
Eesti mehed pole ainukesed, kes on avalikult juhtinud tähelepanu nõudlusele. Saksamaa jalgpalli MMi ajal mõistis Prantsuse meeskonna treener Raymond Domenech prostitutsiooni kui MMi juurde kuuluva hukka intervjuus Prantsuse televisioonile, öeldes: “Me peame selle vastu võitlema. Ma tõusen üles orjuse vastu. Võib-olla on see siin legaalne, kuid minu arvates on see skandaalne, et keegi võib öelda, et jalgpalli MMile imporditakse “armukesi”, nagu nad prostituute nimetavad. See viib jalgpalli maine “õlle-ja-tibide” tasemele. Mul on kahju, aga see pole jalgpalli vääriline. Olen šokeeritud, et keegi võib üldse naistest kui loomakarjast või orjadest kõnelda.”
Ka valitsused peaksid pöörama tähelepanu prostitutsiooni nõudlusele. Eestis ratifitseeris parlament 2004. aasta 10. märtsil Palermo protokolli, mis sisaldab üleskutset suurendada õiguslikke meetmeid, et halvata naiste ja laste seksuaalse ekspluateerimise nõudlust. Eelmise aasta alguses pani Eesti valitsus rahvusliku arengu plaani sisse inimkaubanduse vastu võitlemise, see õnnestus valitusväliste organisatsioonide ühiste pingutuste tõttu.
Valitsuse tegevus võib asja muuta. Seda on näidanud inimkaubanduse statistika võrdlemine Rootsis ning näiteks naabermaal Taanis. Rootsi inimkaubanduse vastu võitlemise aruandes seisab, et 8,5 miljoni elanikuga Rootsi on toodud 400–600 naist, inimkaubanduse ohvrit aastast. Taanis on see arv märksa suurem, 2700–4000 naist, kuigi elanikke on seal viis miljonit. Erinevuse on tinginud asjaolu, et seksi ostmine on Rootsi seaduste järgi karistatav. Taanis on seksitööstuse suhtes märksa leebem hoiak ning sealne seadusandlus soosib prostitutsiooni.
Nõudluse uurimine on hoogustanud võitlust inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise vastu. See preventiivne abinõu aitab vähendada inimkaubanduse ohvrite arvu, kuritegevust ja korruptsiooni, tõsta üldist sotsiaal-majanduslikku heaolu.
Artikkel põhineb prostitutsiooni ja inimkaubandust käsitleva konverentsi ettekandel Tallinnas 21. II.
