Tekib vaid neli küsimust: mis see tsentrosoom siis ikkagi on? mis on tsentriool? mis on mikrotuubul? ja lõpuks – mis on riiklik õppekava? Viimane küsimus huvitab mind tegelikult kõige rohkem. Vastust sellele küsimusele ma tean. See on midagi, mis on idioodi järjepidevusega vähemalt pooled päevad minu (ja paljude teiste saatusekaaslaste) elust tuksi keeranud. Omaenda süü! No tõepoolest! Mis ma ronisin sinna keskkooli? See on midagi, mida ka õpetajad ei väsi rõhutamast: “See on teie vaba valik! Ise tulite siia! Nüüd kannatage, jobud! Hehee! Saite, mis tahtsite!” See “ise tulite siia” väljendaks justkui seda, et (kesk)kool on juba iseenesestmõistetavalt üks pappseintega pommivarjend. Selle asemel, et rahulikult selgitada, miks keskkoolis omandatav niivõrd hea ja tore on, on vaja nähvata.

Paljud õpetajad ei oskagi seletada, miks nende ainet õppima peaks. Keemiaõpetaja käest ei ole veel keegi julgenud küsida, küll aga on olnud matemaatika- ja bioloogiaõpetaja selge vastuse: “Sest peab.” Pole just kõige parem motivatsioon õppimaks pinotsütoose ja fagotsütoose. Et omaenda südametunnistust puhtana hoida, pean siiski oma uuele matemaatikaõpetajale au andma. Kui on küsitud, et kus sellist asja ka igapäevaelus rakendada saaks, siis – kurat võtaks – ta ikkagi katsub vastata kah. Mõnikord vähem keerutades, mõnikord rohkem, aga see annab tõepoolest õpitavale mingisugusegi väärtuse.

Amiinide struktuuri (muidugi ka sinna juurde kuuluvate põnevamate võrrandite) ja kloroplastide ehituse õppimist on muidugi tunduvalt raskem õigustada (sellest tulenevalt ka väärtustada) ja seepärast ongi nii välja kujunenud, et sellised ained nagu bioloogia ja keemia, ained, mis teoorias võiksid tegelikult olla väga huvitavad ja harivad, isegi – mõnes mõttes – jumalikud, need ained on selle asemel masendavad, depresseerivad, rusuvad… Kuidas kellelegi, muidugi. Oleks ma kaval mees, mõtestaks ma kõik enda jaoks ilusti lahti. Mõtleks ise välja, miks mul kõike seda pahna vaja on, ja õppimine läheks (vähemalt teoorias) nagu lepase reega. Aga ma ei ole kaval mees. Ja ka õpetajad ei suuda oma ainete õppimist õigustada.

Ja mis siis saab? Saabki see, mis praegu on. Väike protsent õpilasi saab suurepäraselt kõigega hakkama. Vanajumal on neile kinkinud hea pea ja fagotsütoos lausa sulab ajukäärude vahele. Järgmine seltskond õpilasi lohistab end esimeste järel või vingerdab kuidagi läbi. Vähemalt grupitamise, liigitamise, lahterdamise ja tabelite koostamise olen ma koolis veedetud aja jooksul suurepäraselt selgeks saanud. Mis oleks parem variant? Ei oska täpselt öelda. Ükski süsteem ei suudaks kõiki inimesi rahuldada. Mul on siiski soovitusi, mis hetkeseisuga jäävad kahjuks pigem ulmevaldkonda kui helgesse tulevikku.

1. Aitab numbritest. Selle asemel, et õpilase tugevad küljed välja otsida ja neid arendama hakata, tegeletakse numbrite ladumise, lahterdamise ja edetabelite koostamisega. Kui läbikaheline õpilane koolist välja kupatatakse, siis tõepoolest, ta võib olla laisk või, ütleme otse välja, puhta loll, aga vaevalt et kool on eriti pingutanud, et selle õpilase tugevaid külgi arendada. Ja meil kõigil on omad tugevad küljed.

2. Rohkem valikuvabadust. Kahe aastaga saab keemia põhitõed selgeks teha küll. Kahe aastaga saab selgeks ka see, kas keemia meeldib või mitte. Sellest ei piisa, kui pärast põhikooli õpilased eri klassidesse laiali puistata. Sisuliselt jääb kõik ikka samaks. Kõik õpivad samu asju. Siin on muidugi kohe probleem. Kõik peavad riigieksamid sooritama ja kui klassiti eri ainete õppimist liigselt süvendada, oleksid ka eksamitulemused ebaühtlased, inimesed saaksid suuresti erineva hariduse ja see oleks ju “loomulikult” lausa katastroof.  3. Rohkem inimlikkust. Ma olen väsinud sellest, et õpilased vihkavad õpetajaid ja vastupidi – õpetajad valivad välja need õpilased, keda nad mingi erilise väiklase vihaga iga tund mõnuga peedistavad. Aga pole ka midagi imestada. Kui vaadata, kui palju õpilasi ühes klassis korraga koos võib olla, kuidas see pidev hindamine käib, mida kõike õpetatakse ja millele rõhku pannakse, suur koormus nii õpilastel kui ka õpetajatel… Konfliktidele viljakamat pinnast annab otsida. Ja nii ongi pahatihti kõigil halb olla.

4. Õpetada asju, mida päriselt ka vaja läheb. Olgu pealegi – kõik tuleb kasuks. Iga korjatud killuke on omamoodi aare ja, mis siin salata, äraütlemata vahva on kõiki neid ahelisomeeride, asendiisomeeride ja ahelasendiisomeeride struktuurivõrrandeid koostada, aga kui selliste “killukeste” korjamine tundub üdini vastumeelse ja mõttetuna, siis on sellest rohkem kahju kui kasu. Teadmisi peaks vastu võtma neist siiralt rõõmu tundes, neid hinnates. Julgen väita, et õppimine ei pea alati olema kurnav tegevus. 

5) Tutvustada inimesi mõtlemise imelise maailmaga. Asjadele ja nähtustele antud nimetusi on võrdlemisi lihtne pähe õppida. Mõelda on tunduvalt raskem. Inimene võiks pärast keskkooli lõppu olla mõtlemisvõimelisem kui dekoratiivne aiapäkapikk. Aga pelgalt mõtlemisest ei piisa; ei tohi ära unustada ka seda, et kool mängib olulist rolli nende mõtete headeks ja heatahtlikeks kujundamisel.