Haydni viiulikontserdile järgnenud Kreisleri palad „Armurõõm” („Liebesfreud”), „Armupiin” („Liebesleid”) ja „Ilus Rosmariin” („Schön Rosmarin”) (kirjutatud 1896–1900) on kõik sisuliselt valsid; vähe hilisem, 1910. aastal loodud „Viini kapriisi” („Caprice Viennois”) pealkirjas on juba vihje Viinile, sellele hõrgule kõrgseltskonna elutunnetusele. Samasse kategooriasse kuulub ka pala „Sünkoobid” („Synkopation”), peegeldades Viini kohvikutes ja kabareedes kõlanud tantsuviiside maailma. Nii et läbinisti stiilne viinilik kava. Seetõttu üllatas mõnevõrra I poole lõpuks lisapalana mängitud Tihhon Hrennikovi laulu „Õhtud Moskva lähistel” töötlus. Kreisleri palade võtmine tsüklina kavasse eeldab salongliku stiili head tundmist ja esitusoskust. Ja selles kavas tervikuna olid need vägagi omal kohal. Suurepäraste orkestriseadetega palad olid esitatud elegantses stiilis, maitsekalt ja võluvalt, üks peenemalt kui teine.

Suur rõõm on juba mitmendat kontserti järjest näha laval hea suurusega kammerorkestrit. Üheksateist keelpillimängijat, kellele vajadusel lisanduvad lisajõud ning vastavalt partituurile ka puhkpillid, on teadaolevalt optimaalne koosseis, mis tagab hea mängu juures nii kõlalise kompaktsuse kui ka faktuurilise sõreduse. Niisuguses koosseisus on iga mängija panus suure tähtsusega ning kui dirigent suudab aktiveerida panustama oma osa maksimaalse täpsusega, võib tulemus olla suurepärane. Nii sel kontserdil oligi. Kui nüüd rääkida kontserdi teisest poolest, Mozarti sümfooniast, siis eelkõige tahan öelda, et dirigent Kuusisto oli teinud orkestriga suurepärase töö – orkester mängis lihtsalt hästi! Kõik faktuurid olid kuulajaile selged, muusikaline sõnum arusaadavalt ja hingestatult edastatud. Mozarti sümfoonia oli ellu äratatud kogu oma suursugususes ja peenuses.

Tallinna Filharmoonia hooaja lõppkontsert pakkus suurt kuulamisrõõmu. Jääb vaid soovida kammerorkestrile edukat ja põnevat järgmist hooaega.