Antarktika hinguse edastamiseks valmistas Vähi kaks löökpilli: 20–25 meetri pikkused fooliumilehed (tavalisest fooliumist 3-4 korda paksemad) olid veetud lavalt rõduni. Neile löödi pehme löökpillinuiaga ning see tekitas omapärast kumisevat, pragisevat häält, mis võiks iseloomustada pakast, liustiku murdumist külma käes, ent need sätendavad, hõbedased pillid olid ka visuaalselt atraktiivsed. Lisaks oli veehelide tekitamiseks kasutusel akvaarium, mis paraku tundus mulle pisut üleliigne, kuna videopildis võis kogu teose vältel näha ja tunnetada vett selle eri olekuis: udu, pilvede, lume, jääkaljude või merena. Seega oli ka akvaariumil pigem vaatemänguline, märgiline efekt.
Kontserdi eel kerkis teemast lähtuvalt palju põnevust ja küsimusi, eeskätt; kuivõrd suudab kitarr (mis kuulajale enamasti seostub heakõlalise muusikaga või hispaania temperamentsete rütmidega) väljendada Antarktika karget igavikulist jäist maailma? Siit edasi küsimus: kuivõrd suudab nii karismaatiline, impulsiivne kitarrist, nagu seda on Rémi Boucher, sellisesse kõlamaastikku süüvida?
Teose esmakuulamisel (eriti nüüdismuusika puhul) ei jätku tihtipeale piisavalt infot põhjalikumaks muusikaliseks analüüsiks, mistõttu piirdun siinkohal subjektiivse, muljelise vaatlusega. Minu mulje läheb ilmselt lahku helilooja nägemusest. Olin ehk valmis vastu võtma rohkem teravaid, kargeid helilisi kooskõlasid, aeglasi kulgemisi, pinevil vaikust, kui seda teosest kostus. Helitöö oli pigem narratiivne, kujundlik, filmilik. Vähi kirjaviisile omaselt leidus selleski kontserdis punkteeritud, staatilisi rütmimooduleid, improvisatsioonilisust, energilist jõulisust ning lausa hispaanialikke intonatsioone, mis lisas helindisse lõunamaist soojust. Ka videopildis vaheldus sünkroonselt muusikaga jäine hallvalge oranžikaspunase päikesetõusu värvidega. Vähi tunneb suurepäraselt kitarri väljendusvõimalusi ning on koostöös Boucheriga neid veelgi täiendanud. Kitarripartiis kostus nagu „Valges kontserdiski” improvisatsioonilisust, kõlakastile rütmikoputusi, aga ka võluvaid, õrnu flažolette. Tähelepanuväärne oli kontserdi väga selge ja tasakaalustatud vormikujundus. Jäise ja tardunud Antarktika külmus pääses mõjule teose lõpuosas fooliumipillide kliriseva kumeduse ning kitarri aeglase glissando helidena.