Diip ei ole üldse. Pealiskaudne on. Odavas üürikorteris tegutseb loomeagentuur „Talent”. See tähendab seda, et saadaval on kaks „multitalenti”, vali ainult number ja küsi. Kui helistatakse ja esinema kutsutakse (seda ei juhtu just liiga tihti), hakkavad mehed askeldama, harjutama, looma, vaidlema. Kokku sünnib sellest eriti lo-fi kontsert-stand-up, mille piinlikkus suudetakse väikesele teatrisaalile vaatamata mängida staadioni mahtu. Võib vabalt manada silme ette mõne suure kontserni suvepäevad: sajad rõõmsad, veidi joogised inimesed, ehk lausa ühesugustes T-särkides, jälgimas lõbustatult neile pakutavat meelelahutust. Tore atraktsioon: noored näitlejad tegemas äraelamiseks tööd, enne kui nad saavad filmirollid, mis muudab kõik. Näeme lõike harjutamisest, esinemisest, telefonikõne ootamisest, casting’ust, lootusest, pettumusest, täiskuuluuludest. Kuid noore, mitte eriti enesekindla, võib-olla mitte ka kõige andekama loomeinimese kannatuste rada on tehtud klišeeks, probleemide rida on esitatud kergelt ja pealiskaudselt. See on hea, sest niimoodi ei mattu nüansid eneseotsingu raskuse alla.

Tekst on terane: peal eneseiroonia, keskel palju ruumi ja all jookseb analüüs. Selline analüütiliselt eneseirooniline eneseabiteater. Ma ei tea, guugeldasin „eneseabiteatrit” ja tulid ainult mu enda arvustused. Sõnu on vist niigi liiga palju, aga tahan seda nii nimetada ja nimetangi, metamodernismiajastu ikkagi. Halb maik eneseabi-asjade juures on ikka nii postmodernistlik, sellest võiks üle saada. See mulle „Kahe tilli ja apelsini” juures nii väga meeldibki, et noored mehed on nii, nagu nad tahavad, üle saanud igasugusest diibipainest ja tõsiseltvõetavuse ihast. Ausad. Mõni ausus võib muidugi igav ka olla, aga nemad on lisaks ka eriti vaimukad. Selline teater tõesti külmaks ei jäta, vaid jätab soojaks ja rõõmsaks. Tõmbaks väikese paralleeli Tolgi ja Maimiku „Umbkottidega”, just vaatajani jõudva laengu mõttes – umbes sama mõnusalt mõjub. Seda kergust ja pealispinda, n-ö vähedust, on eesti kunstis liiga vähe. Iga mäng peab olema sügav. Aga ei taha vaatajana, et sulle kaevatakse muudkui sügavaid auke. Tahaks ise kaevata, andke labidas. Andke ka kaevamisrõõmu ja -naudingut. Võimalust olla kaevamata, kui ei taha. Vot sellist teatrit tahan. Tänu, tillid!