Huvitavalt hakkabki „Ukuaru” mänguruumis toimima teatraalsuse ja eheduse kontrast: parim näide on pulmapidu pika laua taga, kus innukalt süüakse-juuakse tühjadest nõudest, ent kartulid korvis on ehtsad. Sama ehtsad kui palgid propsiplatsil, puud riidas, vesi allikasilmas ja päikeselaigud taevalaotuses. Selle ehtsusega haakub sundimatult ja kummaliselt mängulisus, kui toosama Jalmar Vabarna ilmub lavale hoopis vankrit vedava hobuse või võilille nosiva lehmana! Ometi pole need pelgalt loomaetüüdid, mis toovad saali elevust ja nakatavat naeru, vaid ka loomulik märk looduslähedusest. Võrreldav ehk Panso kujundirežiiga Mats Traadi „Tantsus aurukatla ümber”? Mae Kivilo lavakujundus mõjub veidi häirivalt ülekuhjatuna: ehkki kõik need kaldteed ja trepid ja ülakorrus kaasatakse mängu, jääb ikkagi kripeldama igatsus avarama ja tühjema ruumi, looduslikuma ja loomulikuma keskkonna järele.

Madis Kalmeti lavastus tuletab väärtusena meelde „vanamoelist” oskust ja tahet töötada. Minna ei karda kui tahes ränka tööd, ta on oma ema ja isa tütar. Anne Valge mängib lakooniliselt ja hoolivalt Minna ema, suure hingejõuga „kibedat inimest”, kes tõrjub helluseavaldusi, aga kelle kareda kesta näevad kohe läbi lapsed: tütretütred Reet ja Mirjam (esietendusel Herta ja Marta Soro) armastavad eite ega pelga teda põrmugi. Minna isa, kes ausat tööd tehes viimaks kokku variseb, mängib tasase südamlikkusega Arvo Raimo. Taadilt on Minna pärinud hingehelgust, ehkki okkalist huumorimeelt märkame ka eides.

Minna väljavalitu Aksel oma tumedate lokkide ja lõõtspilliga on Meelis Rämmeldi kehastuses üksjagu suletum mees kui puhtsüdamlike nööpsilmade ja lontkõrvasarmiga Lembit Ulfsak filmis. Valusalt mängitakse laval suurde plaani hetk, kui Aksel tõstab raseda naise vastu käe, nii et Minna pigem ootamatusest ja hingelisest vapustusest kukub ega tõusegi enne, kui mees joomatuurilt uuesti kodus. Selles Akslis on mõndagi oma isast, kes pole üks õige mees ega suurem asi töömees: Margus Vaher näitab täpselt äia vimma ning ebamehelikku näägutamist minia kallal, andes silmad ette isegi oma naisele, Aksli võõrasemale (Luule Komissarov), kes ka omajagu krehvtine mutt.

Ehkki Meelis Rämmeldi Akslit kübetki ei idealiseerita, saab temas aimatavaks varjatum hingeside oma poja Enn-Aksliga, keda isa ei saanudki näha, aga kellele ta jättis oma pilli. Siin ongi põhjus, miks suudab Aksel oma naist hoida ja kaitsta ka mälestustes.

Kõige olulisem erinevus, võrreldes filmiga, on Keldriaugu Karla rollis. Indrek Sammul mängib jõuka ja üksildase leskmehe sümpaatseks, tema armastuse Minna vastu siiraks. Hinge läheb pilk, millega Karla vaatab Minna tütrekest. Ei pääse mõttest, et Karla oleks Minnale hea mees ja Minna suurele talule õige perenaine, lähedane on nende kahe eneseuhkuski. Ehkki, kui muutub riigikord, mida laval neetult täpselt tähistab külili lükatud sinimustvalge laualipp ja selle punane alus, tuleb ilmsiks paradoks: vilets perenaine Loreida päästab Siberisse sõidust ka Karla. Loreida rollis võimendub veelgi põhiteema: töö tähendus ja tähtsus inimese elus. Kui filmis viitas Malle Koosti osalahendus Loreida närvihaprusele, siis Kadri Lepp mängib elurõõmsat tüdrukut, sama naeruhimulist kui tema ema (Vilma Luige värvikas roll). Loreida väsib taluperenaise koormast eelkõige seetõttu, et ema on teda hoolega töö eest „kaitsnud”, nii puudubki tütrel oskus ja harjumus töötada, ka julgus tõelisele elule silma vaadata. Küllap on määrav osa Loreida hukkumises siiski armastuse puudumisel, sest Karla hinge parem osa on jäänud Minnast unistama. Tähendusrikkaks saab nii Aksli kui ka Karla tumedamas pooluses allikas, kuhu vaadates pidavat nägema, mis elus valesti tehtud: mehed ei söanda endale silma vaadata, paiskavad selge veepinna segamini.

Puudutav ja isiksuslik on Aarne Soro kõrvalroll – metsahärra Tammeriik, kellelt Minna tuleb raieluba küsima. Tema vaikne, endamisi mõtisklus puudest ja metsast lisab ootamatu poeesiatasandi, mis haakub Enn-Aksli monoloogidega. Ehkki kujundus toonitab kõrge ametiposti ja lihtsa isiklikkuse vastuolu, hakkab selles misanstseenis ikkagi kahju, et näitlejad pole ligemal, eeslaval. Ja ometi näeme, mismoodi Minna metsahärrat kuulab, kuidas mehe sõnad peegelduvad naise silmades nagu allikas. Hiljem, kui järsult muutunud aeg on muutnud härra Tammeriigi saatust, kordub lihtne küsimus „Ja muud muret ei olnudki?” hoopis teise alltekstiga, ehkki samaks jääb mõte, et ega me ei kipu ju oma pärismuresid kurtma. Ligimese mõistmine ja hoidmine ei pruugi üldse väljenduda sõnades.

Minna ja Karla kaotusevalu ristub mõjusas sentimendita stseenis, kui taas leseks jäänud Karla paiskab vihaselt üleõla teate Aksli surmast ja uudisest vapustatud Minna on murdumas nagu mahalangev puu, aga ta langeb Karla najale, kes naist hoiab ja kannab.

„Ukuaru” finaali lihtne ja loomulik eluusaldus toob pisara silma. Lootuselaeng on isegi tugevam kui filmis, sest Elle Kulli Minna oli noorem ja kaitsetum. Carita Vaikjärve hingestatud silmad ei jäta kahtlust, et Minna jaksab oma kolme last hoida, toita ja katta. Ukuaru on veel alles. Veel jätkub küttepuid. Veel kasvab mets.