Eelnõus on erakondade asutatavad demokraatia arendamise sihtasutused (DASA) saanud uueks nimeks maailmavaate sihtasutuse (MSA). Riigikogu pressitalitus oli sunnitud avaldama räigelt valetava pressiteate, mille järgi põhiseaduskomisjon „võttis arvesse laekunud ettepanekuid ja parandusi”. Midagi ta ei võtnud, viie kuu jooksul on eelnõus vahetatud ainult sihtasutuse nimetust. See ei paranda midagi, sest nii, nagu algatajad ei suutnud talvel anda legaaldefinitsiooni demokraatia arendamisele, ei suuda nad praegu defineerida maailmavaadet. Aga kvaliteetne õigus peab algama ühemõttelistest definitsioonidest. Ja praegusel juhul oleks ju lihtne otsida abi näiteks Immanuel Kantilt või ka kohalikust seletavast sõnaraamatust, mille järgi maailmavaade on „põhimõtete, veendumuste ja ideaalide kogum, mis määrab inimese suhtumise tegelikkusesse ja tema peamised tegevussuunad”.
Eelnõu koostajad aga ei saanudki end definitsiooniga siduda, sest sellest saaks ju lihtloogiliselt tuletada kogu konstruktsiooni jaburuse. Esiteks, et maailmavaated saavad kuuluda ainult erakondade juurde või alluvusse, sest MSAd võib asutada ainult erakond. Maailmavaate kitsendavast sidumisest erakondlikkusega tuleb välja, et just parteisse kuulumine määrab inimese suhtumise tegelikkusesse. Parteilaste puhul see ehk nii ongi, ja see on üks väga moondunud tegelikkus, otsekui kommunistide õpikust pärit. Teiseks, et riigieelarvest toetatavate maailmavaadete hulk määratakse kord nelja aasta tagant riigikogu valimistel. Aga miks peaks maailmavaadetel olema eluõiguse künnis 5%? Kas see mitte väiksemaid ei diskrimineeri, kui mõelda põhiseaduse §12 peale, kus otsesõnu keelatakse inimeste vahel vahetegemine muu hulgas usutunnistuse ja poliitiliste veendumuste järgi? Põhimõtteliselt on erakondade eelarveline rahastamine juba niikuinii diskrimineeriv (see tähendab, ei käi valimistel saadud häälte hulga järgi, vaid juhuslikult valitud protsentarvude baasil), uue õigusega juba kehtivat ebaõiglust ainult suurendatakse, unustades, et demokraatia mõte on vähemuse kaitsmine enamuse vägivalla eest, mitte vastupidi.
Paraku pole valdav osa riigikogu liikmetest (rääkimata siis erakondade lihtliikmetest) üldse mingi maailmavaatega seotav. Meie teadmistepõhises ühiskonnas on maailmavaate kujundamiseks vaja näiteks raamatuid lugeda. Parem on vist jätta läbi viimata etteaimatavalt masendavate tulemustega küsitlus riigikogu liikmete hulgas selle kohta, mis on „Avatud Eesti Raamatu” sari, kuidas seda finantseeritakse ning milliseid sarja teoseid konkreetne riigikogu liige on lugenud ja millest oma maailmavaate kujundamisel tuge saanud. Riigikogu liikmete Sirpi ja üldse kultuuriajakirjandust lugeva väikese vähemuse valgustuseks (ja loodetavasti ka MSA-seaduse vastu häälestumiseks) märgin, et sarjas on 17 aasta jooksul ilmunud ligikaudu 120 maailmakultuuri ühiskondliku ja poliitilise mõtte tähtteose tõlget. Tänastes hindades oleks arvestuslik kogukulu (mida alguses kandis Avatud Eesti Fond, nüüd Eesti riik kultuurkapitali kaudu) sellele unikaalsele väravale inimmõtte pärlite juurde 700–800 000 eurot ehk vähem, kui parlament kavatseb oma uute iseäralike sihtasutuste kaudu ühe aastaga ahju ajada, või täpsemalt, oma liikmete tarbimisvõime kasvatamiseks tuulde lasta.
PS Väheste vaprate ja arukate rahvaesindajate, kes käsitletud avaliku varguse vastu julgevad rääkida ja hääletada, tarvis asutan Sirbis eraldi autahvli. Seaduseelnõu 144 esimesel lugemisel esindasid riigikogus küsijatena tervet mõistust Tõnis Lukas, Juku-Kalle Raid, Andres Herkel, Lembit Kaljuvee ja Inara Luigas. Vähe, 46-le saadikule peaks enne lõpphääletust veel aru pähe tulema.