Veebruaris küsisin kõigilt parlamendikõlbulikelt erakondadelt mõned küsimused. Erakonnad pakkusid ise vastajad välja ning mul oli ja on alust eeldada, et just need inimesed on igas erakonnas ka tõsiseimad pretendendid kultuuriministri ametikohale, kui nad valitsusse peaksid pääsema. Järelikult on loogiline oodata, et järgmine kultuuriminister on kas Urmas Paet, Andres Herkel või Mart Meri (sotsid ise on mänginud ka Indrek Saare nimega kultuuriministri kohal, kuid lõpuks eelistab tark erakond ministri ametis ikka parlamendi karastusega kogenud poliitikut uustulnukale).
Rahvaliiduga (Jaak Allik) ei kavatse koalitsioonikõnelusi keegi pidada. Rohelised (Peeter Jalakas) on teatanud mõistlikust kavatsusest jääda pigem konstruktiivsesse opositsiooni ja Keskerakonnal, nagu eespool osutatud, polegi kultuuriministri kohale tõsist kandidaati. Peeter Rebasel, kelle nimega enne valimisi spekuleeriti, on ju käsil kiireloomulised Sakala keskuse lammutustööd ja ega temagi mitut tööd korraga ära ei teeks.
Paet sai nimetatutest ülekaalukalt enim hääli – 8685 (Meri 2144 ja Herkel 1244). Seega oleks temal kultuuriministrina tugevaim mandaat. See polegi niivõrd tähtis valijatega suhtlemise seisukohalt, kuid positsioonivõitluses moodustatava valitsuse sees küll. Lisaks maksab natuke ka see, kui oled peaministriga samast, ühtaegu valitsusliidu suurimast erakonnast. Niisiis, nii seadusloomelisest kui eelarverahalisest seisukohast oleks Urmas Paet kultuuriministriks turvalisim valik. Kuid hea tava kohaselt jagatakse ametikohad koalitsioonikõneluste viimase punktina, alles siis, kui põhimõtted ja programm kooskõlastatud. Võib minna mitu nädalat, enne kui saab selgeks, millisest erakonnast järgmine kultuuriminister nimetatakse. Esialgu on selge vaid see, et tegu on eelmisest parema ja valijate silmis usaldusväärsema inimesega ehk kultuurirahval on võit juba taskus.
Olulisem ministri nimest on aga see, millise kultuuriprogrammi erakonnad suudavad kokku leppida ja millisele kohale poliitiliste eelistuste järjekorras kultuuri peatükk asetatakse. Reformierakonna (RE), Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ning Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) koalitsiooni puhul võivad toetuse jätkumises ja kenas kasvus kindlad olla laulupeolised, muinsuskaitsjad (kirikute ja mõisakomplekside restaureerimise osas), samuti rahvaraamatukogud, eriti väärt- ja lastekirjandust puudutavas osas. Kindlasti tõusevad järsult, st normaalsele tasemele riigi kultuuripreemiad. Juba järgmisel aastal pole ükski põhipreemiatest enam väiksem kui miljon krooni. On vist tarbetu üle korrata vajadus võimalikult kiiresti valmis saada Eesti Rahva Muuseumi uus hoonete kompleks. Vahepealse mökutamise tõttu see küll muuseumi 100. sünnipäevaks ei õnnestu, kuid enne kui ERM valmis, ei tohiks tekkiv koalitsioon laiali minna.
Senisest suurema tähelepanuga võivad arvestada meie väljasuremise äärel vintsklevad hõimurahvad. Et Eestil nad ka lõplikult ja täielikult “päästa” õnnestuks, on küll väheusutav, kuid üritama siiski peab, sest kahanev Venemaa võib juba ühe inimpõlve pärast olla oma valitsemisala soomeugrilaste rõhumiseks liiga väeti.
Kõik kolm lubavad tõsiselt ette võtta kultuurkapitali tulubaasi suurendamise, RE lisab olemasolevatele ka disaini sihtkapitali. SDE loodab vabastada ministri tüütust kohustusest juhtida kulka nõukogu, IRL aga kahekordistada kulka stipendiumiraha.
Arvestades, et RE on koalitsiooni suurim, võib üsna optimistlikult loota nn 1% seadustamist juba uueks aastaks. Avalike ehitiste kogumaksumusest hakkab selle süsteemi järgi terve sajandik kuluma nende ehitiste õilistamiseks kunstiga ja disainitoodetega. Kui hinnata avalike ehitiste aastamahuks näiteks 3 miljardit krooni, siis tähendaks see kunstnikele aastas tellimusi 30 miljoni krooni eest. Võrdluseks, kulka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital maksis 2005. aastal stipendiumidena välja ca 14 miljonit krooni ja mullu ca 17,5 miljonit krooni.
Lubaduste järgi peaks saama uue hoo kinode, teatrite, muuseumide ja raamatukogude varustamine uue põlvkonna tehniliste vahenditega. Kulukaima osa selles vallas moodustab aga ilmselt rahvusringhäälingu digitaliseerimine. Loodetavasti suudab koalitsioon hoiduda kiusatusest üritada ringhäälingule antava raha sundvahetamist poliitilise mõjuvõimu vastu. Praktika kinnitab, et ringhääling toimib tasakaalustatumalt ja kvaliteetsemalt siis, kui tipp-poliitikud teda pidevalt ei tümita ega juhi. Kasulikke soovitusi ringhäälingu programmi osas võiks aga küll teha. Näiteks toetada ettepanekut, mida Jan Kaus väsimatu Cato Vanemana kordab: et ETVs oleks igal õhtul iseseisev kultuuriuudiste saade. Sest tõepoolest oleme me praegu peensusteni kursis iga keskmiselt eduka sportlase luude-lihaste seisukorraga, aga millal võisime viimati midagigi kuulda mõne viiuli- või klaverivirtuoosi sõrmehädadest, esitenori köhast või priimabaleriini lihasevenitusest? Loomulikult ei pea kultuuriuudis kollane olema, aga see on lihtsalt kisendav ebaõiglus, et iga päeva paarisajast kultuurisündmusest ei pruugi ringhäälingusse jõuda ükski, sama suurest hulgast spordisündmustest saab aga garanteeritud tähelepanu vähemalt kümme.
Koalitsioonikõnelustel peaks kindlasti tegema selge valiku Eesti kõrgkultuuri rahvusvahelise pealetungi tugisüsteemi osas. Pole mõtet jõude killustada, vaid kogu võimalik ressurss kokku koondada, olgu siis saatkondade juurde või iseseisvasse instituutide süsteemi.
Veel üks värskemat sorti asi, mis erakondade programmidesse ei jõudnud, on ka Sirbis kajastatud Estica kultuuriveeb, keskne digitaalne kultuurivärav maailma. Siin pole küsimus ainult rahas, vaid väga selgelt ka seadustes ehk just selles, mis valitsuse ja parlamendi teha. Mõistlik oleks mitte alles avaliku surve tõugatuna liigutama hakata, vaid valitsuse initsiatiiv haarata selles, millest me niikuinii ei pääse. Valimistel tõestasime maailmale, et kuuldused Eesti e-riigi surmast on tugevasti liialdatud. Ent e-omariiklus ei seisne sugugi pelgalt riigiorganite tõhusas toimimises. Ka põhiseaduse sissejuhatus rõhutab omariikluse mõttena mitte riigiasutuste õlitatud tööd, vaid eesti kultuuri kestmist. Digitaalajastulgi jääb see nii.