„Nähtamatu maja” lavastuses Endla küünis pole nähtamatu mitte ainult maja. Maja ise on seal tõesti nähtamatu (nii lava- kui ka helikujundus on Andres Noormetsalt), ent olulisemad nähtamatud seosed ja sidemed tekivad hoopis mujal. Ilmselt oleksin näidendi autori Tiina Laanemi suhtes ülekohtune, kui jätaksin märkamata kirjandusliku alusmaterjali olulisuse. Mul küll ei õnnestunud näidendi tekstiga tutvuda, kindlasti on see aga suur edasiminek, võrreldes Ugalas ülemöödunud aastal suvelavastusena tehtud „Väikeste vanameestega”. Endla lavastuse õnnestumises on mänginud olulisemat osa siiski lavastaja kontseptuaalsed rõhuasetused ja näitlejate võrratu mäng. Maja, selle olemasolu ja tulevik müügiobjektina on näidendi tegelaste pidev arutlusobjekt. Majast saab kõik alguse ja maja saatusega lugu ka lõpeb. Millise otsuse võtavad aga maja kohta vastu perepojad Ralf ja Martin, jääbki lahtiseks. Kas nad müüvad selle, et Martin saaks minna pikale reisile, või kingivad maja vastavalt vanaema Elsbeti viimasele soovile hooldekodule, ei selgu ka loo lõpuks. Ent majaga seonduv on vaid tegevust käivitav mootor, loo faabula. Lavastuse tõelised väärtused saavad alguse küll näidendist, lavastaja paneb aga need nähtamatud seosed helisema.
Laval on maja tähistatud vaid rohelise vaibaga piiritletud alaga, kuhu sisenejad võtavad jalast kingad. Nähtamatud on ka mitmed muud olustikulised detailid: vein, mida klaasidesse valatakse, klaaside kokkulöömine jms. Kuulda – ja võimendatult – on aga tõelised helinad, mis saadavad seda laadi tegevust. Vastandina olustikulistele nähtamatutele detailidele on nähtavad ja vägagi reaalsed minevikulised fotod ja fotoalbumid. Lisaks tõelistele fotodele laval projitseeritakse perekonnaalbumist pärit pereliikmete portreid suurelt mustale ekraanile kahel pool lava. Seal kerkivadki esile meid ammu maha jätnud, vaid fotodel elustuvad põlvkonnad, kes ometigi mõjutavad meid, meie elu ja hinnanguid nähtamatult, aga reaalselt.
Küllap on meil kõigil kodus omad perekonnaalbumid isade-emade, vanaisade ja vanaemadega. Kas oleme aga mõelnud sellele, kuivõrd nemad meid ja meie saatust mõjutavad, isegi siis, kui me ise tahame sellest kramplikult hoiduda. Kuningas Oidipus tahtis ju samuti, maksku mis maksab, oma saatuse eest põgeneda, kuid … Nii nagu meiegi, ei tea ka näidendi-lavastuse tegelased oma saatust ega oska sellest seetõttu ka hoiduda. Selgub, et meie vanemate ja ka vanavanemate nii tehtud kui ka tegemata teod saavad ootamatu jätku meis, isegi siis, kui tõde selgub alles kümneid aastaid hiljem ja me sellest varem midagi ei teadnud. Need ongi need tõeliselt nähtamatud sidemed, mis ühendavad meid eelmiste põlvkondadega. Tahes-tahtmata selgub, et nii nagu meil tuleb tinglikult vastutada oma esivanemate tegude eest, nii kannavad ka meie lapsed edasi meie teadlikke ja ka ebateadlikke valikuid.
Lavastuses elustub 60 aasta tagune sünge minevik kahe tegelase, vanaema Elsbeti ja tema venna Kusti meenutuste ja elusaatuse kaudu. Kusti unistustele vabadusest ja maailmarännakutest tõmbab saatusliku kriipsu tema isa parimatest soovidest ajendatud, ent traagiliste sündmusteni viinud otsus. Elsbet aga tahab oma ammusest ajast piinama jäänud südametunnistust kergendada maja kinkimisega hooldekodule. Nii Helle Kuningas kui ka Indrek Taalmaa teevad siin rollid, mis jäävad minu arvates nende näitlejate loomingulises biograafias olulisele kohale, kuid tõusevad ka üldises teatripildis esile. Ei ole lihtne mängida seitsmekümneaastast ning kanda seejuures lavastuse sisemist mõtet, eri ajastute sõnatut ja nähtamatut sidet – selleks on suutelised vähesed. Mõlemad näitlejad tulevad selle ülesandega nauditavalt toime. Ka ülejäänud trupp, kelle kanda on kogu tänapäevane probleemistik ja keda mõjutavad nende vanavanemate ammu tehtud otsused, esitavad psühholoogiliselt nauditavad rollid.
* Hesekieli 18-2.