Lapsele ütlesin viisakalt, et tegu on tõelise käkiga, ärgu võtku tõsiselt. Õnneks leidis tubli õpetaja neile kusagilt mujalt asjalikumaid õppematerjale.

Lisan veel täpse väljavõtte kogumikku tutvustavast tekstist: „See sisaldab lugemis- ja kirjutamisülesandeid, kirjandiõpetust, harjutustesti ning lühikest kirjandusmõistete sõnastiku.” Just nii, lühikest sõnastiku. Kusjuures sama lause ehib ka samade tegijate mulluse, 2011. aasta eksamivihiku tiitellehe pööret (jah, õnnestus sedagi sirvida). Seal lõpeb see küll „…ning lühikese kirjandusmõistete sõnastiku.” Vigade parandus läks vist viltu? Tõhus haridustoode, tõepoolest.

Miks õppematerjale kirjastades ei vaevuta koostaja kõrvale palkama teist toimetajat, kuigi teame vist kõik, et iseenda vigu on raske märgata? Aga õppuritelt millegipärast eeldame veatut õigekeelsust? Kust nad selle omandama peaksid – kas „pürgikastist”?