Vastuväiteks akadeemilisuse nõudele võib tuua, et kui õiguskantsler oleks soovinud õigusteoreetilist vaidlust, pidanuks ta tellima mõttetöö hoopis ülikooli õigusteadlastelt, aga mitte riigikohtunikelt. Siiski ei saa välistada mõtet, et õiguskantsleri motiiv pole mitte valitsust nuhelda ja üle-euroopalist protsessi või ühistegevust mineerida, vaid luua pretsedent tuleviku tarbeks ning ühtlasi sundida Eesti juristkonda lähemalt ja sügavamalt läbi mõtlema Euroopa föderaliseerumisega seotud probleeme. Need viimased ei ole ka Sirbi lugejale sugugi võõrad. Asjaolust, et rahvusriikide põhiseadused kipuvad Euroopa tihedamale lõimumisele ning föderaliseerumisele jalgu jääma, on viimaste kuude jooksul valgustavalt kirjutanud Anneli Albi („ELi õiguse ja põhiseaduslike õiguste probleemkohad”, nr 6, 10. II) ja Lauri Mälksoo („Suveräänsus ja suurruum”, nr 15, 13. IV). Mälksoo kirjutab: „Seega on dilemma Euroopa Liidu ja tema õiguse seisukohalt praegu järgmine: mil määral aktsepteerida ja normatiivsena tunnustada vahet keskuse ja ääremaa, „presiidiumi” ja lihtliikmete vahel?” Kas ehk just mõtteid selles keerulises küsimuses ei oota ka õiguskantsler riigikohtunikelt?

Eestil ja eestlastel pole kasulik unustada, et just sellisena, nagu paistavad Tallinnast vaadates Tali või Meremäe vald, paistab Eesti, kui seda vaadata Brüsselist või Strasbourg’ist, Pariisist, Berliinist või isegi ainult Varssavist. Nõnda, nagu ootab keskvalitsus omavalitsustelt vähemasti püüdu iseseisvalt hakkama saada ja võimetekohast panustamist ühistesse asjadesse, aga mitte ainult kasvavate ülalpidamisnõuete esitamist, niisamuti mõeldakse ja soovitakse üleeuroopalisel tasandil suveräänseid liikmesmaid käsitledes. Eesti, aga ka mõnedki meiega sarnased vaesemad liikmesmaad, on juba aastaid üsna ebamugavas kahvlis. Ühel pool kõik võrdsed õigused, „koht laua taga” kuni vetoni välja, teisel aga ülalpeetavus, mille aluseks on meist suuremate ja majanduses ajalooliselt õnnelikumate, seega nüüdseks jõukamate vabatahtlikult enesele võetud kohustus kehvemaid järele aidata. Hoolimata sellest, et põhiseadusest on välja loetav käsk tegutseda ainult küüsi enda poole hoides, käivad õigused ja kohustused ikka käsikäes ja praktikas me seda printsiipi lõpuni rakendada ei saa. Me liitusime Euroopa Liiduga ikka riigina, mitte puugina, kelle ainsaks ülesandeks rikka rahva varandust Maarjamaale tassida. Ja kui Eesti olekski puuk, siis peaks ka kohe küsima, et kelle meisterdatud. Sest peremeheta need majandusabilised ju ei toimeta. Ja oleksimegi ringiga jälle tagasi õiguskantsleri osutatud koloniaalsüsteemi juures.

Niisiis, küsimus on kõige vähem selles, mida küsis Postimees oma kolmapäevasel esilehel – et „kes jääb peale?” (kas Indrek Teder või Jürgen Ligi). Nüüd ja edaspidi on küsimus ikka selles, kas see uus õigus, mis kodanikele rangidena kaela vajutatakse, antud juhul siis potentsiaalne kohustus panna mängu maksumaksja raha liidukaaslaste upakil majanduse turgutamiseks ehk sõprade aitamiseks, on ikka kooskõlas varem juba kehtestatuga, aga ka kodanike põhiõiguste ja vabadustega (vt ka Julia Laffranque’i artiklit lk 3). Kas Eesti on oma valitsuse tegevuse kaudu sattunud vägivalla ja poliitilise surve alla või on ka ESMi näol tegu õiguse ülemvõimuga?

Ükski akadeemiline vaidlus ei tee olnut ja tehtut olematuks, küll valgustab ta meile teed tulevikus senisest targemalt käitumiseks. Vaidlus riigikohtus pole spordivõistlus võitja väljaselgitamiseks, Eesti kodanikkond on ammu enne kohtu seisukoha kujunemist võitnud põhiliselt sellest, et avalik vaidlus keerulises küsimuses üldse käib. Kõige halvem poliitika, mis olemas saab olla, on vaikimise ja saladuste poliitika.