Rait Avestik: Eelmise aasta kolmepäevase festivali kõrval oli tänavune rohkem märgi mahapanek. Seekord võis näha Pärnu kolledži tudengiteatri K-äng2 tõlgenduses ja juhendaja Meelis Sarve lavastuses Mrożeki “Süüa, süüa, süüa!” ning Tallinna tehnikaülikooli T-teatri esituses Shakespeare’i “Lõpp hea, kõik hea” Margo Tederi lavastuses. Kuna meie tudengiteatrid materiaalselt rikkad pole, torkas see mulje silma kõigepealt. Esinejate või isegi näitlejate poolest on aga rikkust küll, mida seekord eksponeeris T-teater. Aga nii nagu igasuguse harrastusteatri puhul, on ka siin olulisim juhendaja oma näitejuhtimisoskuste ja kontseptsioonidega. Sel korral jäi K-äng2 ka selles suhtes mõnevõrra vaesemasse ossa.
Seekord oligi see ühepäevane üritus mõeldud tegelikult kokkutulekuna ja mõttetalgutena, muidugi oli see ka sünnipäevapidu bändide ja muuga. Ümarlauas tahtsidki tegijad, kel võibolla jõud viimasel ajal raugenud, kuulda, kas nad on õigel teel ja kas seda kõike vaja on. “On vaja ja ollakse õigel teel!” tuli üksmeelne vastus tudengiteatrite esindajatelt endilt.
Oled tudengiteatrite tegemisi rohkem jälginud: kuidas iseloomustaksid tudengiteatrit kui nähtust? Head ja vead?
Eelmise aasta mahukas festival andis tõesti üsna ülevaatliku pildi meie tänasest tudengiteatrist, mille põhjal väga hõisata ju ei saa. Muidugi on erandeid, aga üldmulje on ikka mõnevõrra hall ehk tudenglikku geniaalust, riskimist ja katsetamist nii vormi kui sisuga on vähe, kuid samas häid ja võimekaid näitlejaid torkab silma küll. Eks hea olegi see, et tudengid üldse teatrit teevad, ja eks ta mingis mõttes üks seltsitegevuse vorme ole ning selles kontekstis on need festivalid väga olulised. Teisalt võib ka öelda, et meie tudengiteatril polegi vigu – see on lihtsalt kellegi või millegi nägu ja ega vägisi seda nägu ei muuda. Küll võib muuta aga vahest pikemaajalise masseerimise ja mõjutamisega: ehk oleks positiivne mõju ka järjepideval kriitika sekkumisel tudengite teatritegemisse.
Millised teemad üliõpilasi huvitavad ja mis tähendab teatritegemine tudengitele?
Niipalju kui ma aru olen saanud, on tudengitel vist ükskõik, mida mängitakse, nii et lavastatud tekstide põhjal üldistust teha ei saa. Eks materjali valiku paneb paika ka see, mis inimmaterjali ja rahamaterjali on juhendajal kasutada. Ja tundub, et ega kunstitaotlustega juhendajatel ses suhtes kerge pole. Tuleb ju arvestada ka sellega, et tudengitel on palju muud tegemist ning tudengiteater on üleüldse suure liikmete voolavusega. Ma ei tahaks siiski väita ka seda, et tudengid teevad teatrit ainult sellepärast, et aega viita või aastas korra teistsuguste ja omasugustega kokku saada. Olen näinud, et paljudel ka teatrivärk sügavamal sees istub. Mis see aga nendele tähendab, ei tea. Küsin järgmisel aastal.
Väga sageli on ülikoolides-kolledžites tudengiteater kui nähtus seotud akadeemilise õppeprotsessiga (nt kirjanduse, dramaturgia, teatrikriitika vms õpetuse juurde kuulub enesestmõistetavalt ka teatritegemine). Kuidas on Eestis seis? Kuhu selles kontekstis asetub näiteks Kalev Kudu juhitav Tartu üliõpilasteater, mis seekord Viljandis üles ei astunud?
Arvan ja kardan, et sellist seost meil ikka ei ole. Näiteks Tallinna ülikoolis võiks selline suhe muidugi koolil ja oma teatril olla, aga nagu on kuulda olnud, pole sealse teatri Üllar enesestmõistetavaks eksisteerimiseks kooli juhtkond just suuri pingutusi teinud, kuigi rektorit silmas pidades võiks seda ju eeldada. Tartu üliõpilasteater on muidugi sellest seltskonnast kõige ambitsioonikam ja selle eest tuleb tunnustada Kudu tegevust, vähemalt sellist, mis vaatajale saalist paistab. Pole ka päris kindel, kui suur on Tartu ülikooli koostöö üliõpilasteatriga, aga tundub, et nad liiguvad ikkagi erinevatel radadel. Pealegi on Kudu oma teatriga juba niikaugel, et järjest rohkem võib tema lavastusi näha välisfestivalidel. Ja nagu ma tudengite teatripäevade korraldajatest aru sain, võib järgmisel aastal Viljandiski näha vähemalt ühte välismaist tudengite teatrit.
Küsinud Margot Visnap
Tallinna tehnikaülikooli T-teater:
W. Shakespeare’i “Lõpp hea, kõik hea”.