Ühes küsimuses tuleb Vladimir Lebedeviga siiski nõustuda: probleemid pronksmehega tekkisid tõesti varem. „Tundus, et pronksmees vajub unustusse ja ma isegi hakkasin mõtlema, et las ta seisab siis seal. Kuni kaks aastat tagasi algas kõik otsast peale. Siis ei olnud see enam mitte sõjaveteranide nostalgilise kokkutuleku paik, vaid sinna viidi noori ja vihaseid inimesi,” mõtiskles Lauri Vahtre riigikogus (30. IV 2007). Minu mäletamist mööda käis „rahulal” tõeline möll juba varem, aastatuhande algusest saati. Aga Vahtrel õigus, et mida aasta edasi, seda rohkem hakkasid mälestusmärgi lähiraadiuses domineerima kummalistes kostüümides karmoškamängijad ja varmad viinajoojad – sõjaveteranidele ja vene koolide õpilastele jäid episoodilisemad rollid. Õige moment monumendi teisaldamiseks oli mööda lastud, aga millal pidanuks seda tegema? Hardo Aasmäe, kes oli Tallinna linnapea aastatel 1990–1992, on korduvalt väitnud, et pärast taasiseseisvumist kohe Aljošat maha võtta ei saanud, sest teisaldamise vastu oli kategooriliselt Tallinna garnisoni ülem Juri Belov. Aasmäe hinnangul „erakordselt kultuurne ja haritud ohvitser” (SL Õhtuleht 18. VIII 2001). Järgmine võimalus olnuks ilmselt 31. augustil 1994, aga ma ei ole sugugi kindel, et siis õnnestunuks probleem lahendada „eestlaste ja venelaste ühiste jõududega”, nagu usub siiamaani sotsioloog Juhan Kivirähk (Eesti Päevaleht 24. IV 2012). Pärast 2006. aasta 9. maid, mil politsei viis pronkssõduri juurest ära sinimustvalge lipuga piketeerijad, tuli valutav hammas ilma tseremooniata välja tõmmata. Kuigi Ain Seppik leiab ka pärast Keskerakonnast lahkumist, et „Edgar tegi palju selleks, et suvel, koolivaheajal, pronksmees auavaldustega ära viia” (Postimees 26. IV. 2012).

Heausklikkus ja mure venekeelse elanikkonna tunnete pärast on ju iseenesest toredad asjad, aga need isikuomadused peaksid vasakpoolse maailmavaatega arvamusliidritel mahtuma kaine mõistuse piiresse. Aprillirahutuste ajal soovitas sotsioloog Andrus Saar meil olla „kaakide” suhtes empaatilisemad (Postimees 30. IV 2007), Märt Väljataga aga arvas, et rahutuste peasüüdlane on hoopis Andrus Ansip: „Mina oleks pronkssõduri sinnapaika jätnud: kuju saanuks tõlgendada ju fašismivastase võitluse mälestusmärgina” (Eesti Päevaleht, 28. IV 2007). Seda mõtet arendab viis aastat hiljem edasi Oudekki Loone, kelle arvates pakkus pronkssõdur geniaalset võimalust vähendada Eesti rahvuslikku vastandamist. Eesti avalikkus oleks pidanud ise haarama koha Tõnismäel, tähistades seal vaba maailma kokkulepet, et „ei iialgi enam Teise maailmasõja tüüpi konflikte, ei iialgi enam ideoloogiat, mis alati eelistab ühte rahvust teisele” (Postimees 26. IV 2012).

Neil ärevail päevil võttis juhtunu kõige tabavamalt kokku tollal Helsingi ülikooli politoloogiateaduskonnas teaduri ja lektorina töötanud Iivi Anna Masso: „On raske ette kujutada kedagi ütlemas juudi soost natsismiohvrite järeltulijatele, et neil tuleks suhtuda leplikult natsisõduri monumenti kodulinna paraadpaigas, sest see on oluline saksa identiteedi sümbol. Ometi on nii Venemaa võimud kui Eesti meesprofessorid just seda öelnud tallinlastele, kelle hulgas on veel praegugi palju stalinistliku terrori ohvrite lapsi ja lapselapsi.

Et Vene võim kaitseb Nõukogude sõduri sümbolit nii raevukalt ja et teatud osa venekeelsest noorsoost seob oma identiteedi nii tugevalt selle sõduri mälestusega, osutab eelkõige ajaloolise patukahetsuse puudumisele Venemaal. „Fašismi vastu võidelnud sõdurid” on endiselt sangarid, sest nende järglased ei nõustu nägema sarnasust oma esiisade ja tollaste vastaste ajalooliste tegude vahel” (Eesti Päevaleht 30. IV. 2007).