Eesti teatrivaatajailegi tuntud Gob Squadi (läinud suvel nägi Põhuteatris nende lavastust „Kitchen” – „Köök”) ja CAMPO koostöös valminud lavastuses mängivad lapsed läbi inimese kogu eluea: nad alustavad oma tegelikust vanusest, mis jääb kaheksa kuni neljateistkümne eluaasta vahele, seejärel jõuab seitsmik 20ndatesse, 40ndatesse ning lõpuks 70ndatesse eluaastatesse.* Kogu ettevõtmist koordineerib inglise keelt kõnelev naishääl, mis esitab lastele küsimusi ja suunab nende tegevust.
Hääl: „Mida sa saad teha nüüd, kui sa oled 19aastane?”
Üks lastest: „Ma võin läbi ajada ühe noa, ühe kahvli, ühe lusika ja tassiga. Võin kutsuda oma korterisse 20 inimest, kuigi ruumi on vaid neljale.”
Hääle diktaadile alludes ja kostüüme-grimmi vahetades jõutakse 20ndate mässumeelsuse juurest 40ndate resignatsiooni: reeglid, mille vastu varem sõditi, on omaks võetud ning võimalused, millest haaramiseks tundus varem piisavat üksnes käe väljasirutamisest, on kadunud.
Hääl: „Martha, on sinu 40. sünnipäev. Kuigi sa ei uskunud, et see päeva kunagi kätte jõuab, juhtus see ometigi. Võta taldrik omatehtud sushi’ga ning paku seda Inekesele. Ineke, võta sushi’t ning kiida seda, kuigi see sulle üldse ei maitse.”
Kui elu selline kulg tundub vaatajaile juba vältimatu ja paratamatuna, hakkavad lapsed ühtäkki kõiketeadva hääle korraldustele vastu. Väljendades oma kahtlusi hääle dikteeriva hoiaku õigustatuse ja ütluste sisu osas, keelduvad nad edaspidi selle korraldustele allumast.
Hääl: „Nüüd, kui sa oled 40aastane, oled aru saanud, et sa ei olegi eriline ning kõigi pilgud ei olegi pööratud sinule.”
Laste protesti näikse toetavat ka lavakujundus. Kogu tegevus leiab aset pleksiklaasist kastis, mille seinad paistavad vaatajatele läbi, lastele aga mitte. Nii et kuigi jälgijat ei näe, jälgib keegi ikkagi. Hääle autoriteetse hoiaku õigustatuse ja väidete paikapidavuse küsimus jääbki vastuseta, selle asemel hakkab hoopis kõlama Edith Piafi lugu „Je ne regrette rien” („Ma ei kahetse midagi”). Ja tõesti, mis siis sellest, et kõik ei läinud päris nii, nagu loodetud-soovitud, kahetseda ei tasu midagi. Sealjuures muutub hääle metafüüsiline päritolu ja tähendus inimese elule täiesti teisejärguliseks. Mitte midagi kahetsedes saadakse 70 aastat vanaks. Lavastus jõuab sellega finaalini, mis on kooskõlas eelneva halastamatu realistlikkuse ja südamlikkusega – kõigi tegelaste surmani.
Aja peatumatu ja halastamatu kulgemine on esile toodud ka audiovisuaalsete vahenditega. Lavastusprotsessi alguses salvestatud videotel on võimalik näha lapsi nende tegelikust vanusest peaaegu aasta nooremana oma 20., 40., või 70. eluaastates tulevikuminaga vestlemas. Kõige täpsemini võtavad lavastuse kokku laused, mis pärinevad ühe 20ndatesse jõudnud tegelase dialoogist iseendaga umbes seitsmeaastasena.
Lapse minevikumina: „Ja pea meeles, et sa kaisukaru hästi hoiad.”
Lapse 20aastane tulevikumina: „Ma ütlesin sulle juba, et karu on kadunud. Ja pea meeles, et mõne aasta pärast oled sina ise see, kes ta ära kaotab.”